Eesti purjetajad jõudsid Kariibidele
Eesti purjetajad, kes septembris alustasid merereisi Piritalt Kariibidele ning keda ka KSA Silmakeskus toetab, on õnnelikult jõudnud Kariibidele ning naudivad nüüd erinevate pisisaarte võlusid.
Cabo Verdelt hakati Ameerika poole purjetama täiesti vaikse tuulega. Paar tundi andsid nad tuulele võimalust, kuid siis kadus kannatus ning meeskond käivitas mootori. Mõne aja pärast tuli aga tuul ning seejärel hoidsid kõik pöidlaid peos, et tuul oleks soodne ja ilm hoiaks meremehi kogu pika merereisi vältel. Altandi ookeani ületus võttis aega täpselt 14 päeva ja 2 tundi. “Selle aja jooksul saime väga tugevat tuult ja paduvihma, aga ka mõnusalt tugevat stabiilset tuult. Ühel päeval nägime vaalasid, suuri ja kõhu alt valgeid. Eks nendelgi igav siin suure lombi peal, tulid korra uudistama ja kadusid kiiresti,” räägib üle Atlandi merereisist Laura Melkonjan.
Kõrvetava päikese all möödunud reis lõppes rõõmuhõistete ja üleva meeleoluga, kui ühel kaunil hommikul jõuti mootoriplärina saatel imekaunile St.Lucia saarele. “Kuigi ootasime saarelt külmi jooke ja mõnusat vastuvõttu, siis oli reaalne elu meie unistustest natuke erinev. Nimelt ootas meid hoopis paaritunnine tolli-ja arstipaberite täitmine. Arsti juures pidime kõik kinnitama kirjalikult, et me ei põe Ebola haigust,” ütleb Laura. Pärast seda lubati neid aga maale ning siis algas unistatud aeg paradiisisaarel.
St.Lucia saar on ilus, inimesed on sõbralikud ja kõik vastutulevad inimesed teretavad. Kohalikud räägivad väga hästi inglise keelt ning hinnad on saarel veidi odavamad kui Eestis.
“St.Lucialt startisime järgmisel päeval edasi meie kodusaare Martiniqi poole. Kuna siinkandis läheb kottpimedaks juba kella 18 paiku, siis jõudsime kohale pimedas. Meie esimese tripp saarel on jõe äärde, kust tagasi tulles on tunne nagu oleksime toiupoest tulnud, sest elu käib siin nii, et mets ja džungel on avakaado-, mandariini-, papaya-, ja granaatõunapuid täis. Lihtsalt lähed ja korjad endale nii palju kui vaja on,” ütleb naine õnnelikult.
Elu on sellel saarel kallis, sest Martiniqi saar kuulub Pratsusmaa alla ehk on ka Euroopa Liidus. “Hinnad on võrdväärsed Prantsusmaaga ehk siis veidi kallimad kui Eestis. Aga kui veidi metsikus looduses ringi jalutada, siis võib mitme päeva toidu täitsa tasuta saada. Seda varianti kasutame meie igapäevaselt ja võin ausalt öelda, et näiteks sellist avakaadot, mida siit puu otsas saab, pole meie seal Eestimaal kunagi maitsta saanud. See on nii hea, et tekitab isegi veidi sõltuvust,” tunnistab Laura lõbusalt.
Järgmisena avastati Dominikaani saar ning mitmed džunglid nii seal kui Martiniqi saarel.
Reisiseltskond: Laura Melkonjani, Marko Pomerantsi, Andres Essensoni ning nende sõbrad