Projektijuhist harrastusvõrkpallur Bruno Takkel

21. aprill 2022

KSA jälgijad ehk mäletavad meie sotsiaalmeedia postitust Brunost, kel roosa teibiga parandatud prillid ees. See lugu tõi paljudele naeratuse suule ja kutsus kaasa rääkima ka teisigi, kel sarnane kogemus. Nüüd, mil protseduurist on möödas paar kuud, uurisime Brunolt lisaks, kuidas jõudis ta KSAsse ning kuidas on protseduurist taastumine läinud.

 

Bruno puhul on tegemist ühe tavalise Eesti mehega toredast ja väikesest Viljandi linnast, nagu ta ise enda kohta ütleb. Igapäevaselt töötab ta metalliga tegelevas ettevõttes Viljandi Metall. Ametilt on Bruno projektijuht, kes vastutab erineva keerukuse astmega süsinikterasest konstruktsioonide valmistamisprotsesside eest. Teisisõnu on eesmärk tagada toodete valmistamine õigeks tähtajaks, nõutud kvaliteedi ja tema koostatud eelarve piirides.

Töövälisel ajal on Bruno peamiselt kodus perega ja kuna tal on kaks tütart, kellest väiksem alles 2-aastane, siis nendega juba igav ei hakka! Enda sõnul tal hobisid väga ei ole, kuid meie sellega nõustuda ei saa. Kindlasti võib hobiks nimetada tehnikahuvi, sest suviti armastab mees maal masinate kallal “nokitseda”. Lisaks on tema suurimaks kireks juba põhikoolist saadik võrkpall. Tipptasemelele sel alal jõutud ei ole, aga trenni on tehtud palju ning harrastajana turniiridel võistlemas käidud küll ja veel. Praegugi käib mees Viljandi võrkpalliklubi tiimiga Rahvaliigas võistlemas. “Ei saa mainimata jätta, et ka meie tore ettevõte toetab Viljandi naiste võrkpalli,” lisab Bruno.


 

Prilli- ja läätsekandja “rõõmud”

Kõiki neid toredaid toiminguid on tulnud teha nii prillide kui läätsedega pea 20 aastat. Prillikandmisest tulenevaid tüütuid olukordi ja tegevusi aga võibki loetlema jääda. Üks ebamugavamaid nendest on prillidega sportimine. “Küll need lendavad eest ära, libisevad ninalt, saavad mustaks või märjaks. Läätsed teevad elu natuke lihtsamaks, aga näiteks rannavõrkpalli on ka nendega väga halb mängida – kui liivaterake satub silma, siis ei saa väga hõõruda või puhastada, sest on suur oht, et läätsed tulevad silmast ära,” muljetab Bruno. Ka igapäevaelus tuli ette ebameeldivaid olukordi – külmast sooja minnes läksid prillid alati uduseks ning klaasid kippusid kiiresti mustaks minema. Päikeseprille praktiliselt kanda ei saanud, kuigi hädaolukorras, näiteks autoga sõites, pani ta need nägemisprillidele peale.

Paar päeva enne protseduuri osales Bruno võrkpalliturniiril. Kuna enne protseduuri tuli teha 10-päevane paus kontaktläätsest, siis pidi ta paratamatult prillidega mängima. Ühel õnnetul hetkel lõi vastasvõistkonna mängija talle palliga vastu nägu, mille tulemusel purunes prilliraam kaheks tükiks, klaasid tulid eest ja tagatipuks kriimustas katki näinud raam ka nägu. Mäng läks aga edasi ning Bruno sõber parandas platsi kõrval prillid käepärase roosa teibiga nõnda, et need ees püsiks ja mängu lõpuni vastu peaks. Turniir saigi kenasti mängitud ja lisaks sai Bruno veel paar järgnevat päeva prillidega edukalt hakkama, sest vahetult enne protseduuri ei olnud mõtet enam uusi hankida. “Selline lugu nende ägedate roosade prillidega. Nalja kui palju,” lisab Bruno.


 

Põhjalik eeltöö ja sõprade kogemused innustasid

KSAsse otsustas Bruno tulla seetõttu, et Flow 2.0 protseduur tundus talle kõiki võimalusi arvestades kõige sobivam ning turvalisem. Ta tegi korraliku “kodutöö” erinevate tehnoloogiate vahel ning konsulteeris lisaks KSA kõnekeskuse klienditeenindajaga, kes andis omakorda kindlust, et see on tema jaoks kõige õigem tee. “Kindlasti oli väikeseks mõjutajaks ka asjaolu, et sain KSAs hästi kiiresti silmade kontrolliks aja, mida teised ei pakkunud. Kui olin otsustanud, et ma opile lähen, siis oli soov sellega kiiresti ühele poole saada,” ütleb Bruno sihikindlalt.

Protseduuri osas tal suuri ootusi ei olnudki, kuna oli tuttavalt juba juba üsna hea ülevaate saanud, et mis tunne see võib olla, mis opiruumis toimub ja kuidas hiljem hakkama saada. “Pean tõdema, et täpselt nii oligi,” kinnitab Bruno. “Protseduur oli käkitegu. Kõik käis nii kiiresti, et väga ei jõudnudki millegi peale mõelda ega hirmu tunda. Dr Haavel rääkis juttu ja pigem oli kahju sealt nii kiiresti püsti tõusta kuna vestlusteema oli huvitav,” lisab ta. 

 

Kiiresti palliplatsile tagasi

Taastumine läks Brunol hästi, olenemata sellest, et esimesed kaks nädalat oli nägemine kaugele ja lähedale veel üsna udune. Alates kolmandast nädalast hakkas paremaks minema ning ajal, mil protseduurist oli möödas kaheksa nädalat, võis julgelt öelda, et mees näeb nagu kotkas! “Nägemine on nii mõnusalt terav ja kõik on maru selge. Neid emotsioone on nii tore kirjeldada, sest ma olen üliõnnelik. Hommikuti ärgates on mõnus aknast välja vaadata ja näha seda ilusat selget maailma enda ümber. Jaa, see on ülev tunne,” on Bruno vahetu tagasiside. Lisaks saab ta nüüd päikeseprille kanda ning lastega on palju toredam mürada ja mängida. Pärast protseduuri ei suutnud ta väga kaua ka palliplatsilt eemal olla. Võib tõdeda, et ilma prillide või läätsedeta võrkpalli mängida kirjeldamatult hea!

 

Silmauuringule registreerumisest saab kõik alguse

Mõistagi uurisime Brunolt lõpetuseks, mida öelda inimestele, kes unistavad prillivabast elust, aga keda hirm laserprotseduuri ees tagasi hoiab. Neile, kes ei ole oma nägemist korda teinud, soovitab ta konsulteerida tuttavate ja sõpradega, kes juba on sama protseduuri läbinud. Vahetu kogemuse jagamine annab kõige rohkem julgust plaaniga edasi minna, sest sai ka tema tuttavatelt positiivset tagasisidet, mis ajendas Flow protseduuri tegema. Lisaks soovitab ta kindlasti ka KSAse infotelefonile helistada, kus vastab konsultant, kes oskab kõikidele põletavatele küsimustele vastata. Viimaseks nõuandeks oleks võimalikult ruttu nägemisuuringuks aeg kirja panna, sest sellest kogu teekond alguse saab!

 
Kui unistad samuti prillivabast suvest, siis esimese sammuna tule Flow 2.0 silmauuringule ja saa teada, kas oled miinusprillidest vabanemiseks sobilik. Registreeri silmauuringule SIIN!

Veel postitusi samast rubriigist

Teemad

Tagid