India kogemus
Õigupoolest on kliiniku asemel tegemist ühe toaga, kuhu on üles seatud nägemisteravustabel, mikroskoop ja silmapõhjade pildistamiseks kaamera. Optometrist, kes sõidab kohale mootorrattaga, sest tänavad on auto jaoks liiga kitsad, teeb ühe päeva jooksul ära suure töö. Kuna slummis on kõrge kirjaoskamatuse tase, ei oska paljud lugeda ja neile tuleb kõik kohapeal lahti seletada. Lugemisoskuse puudumine ei tähenda aga tingimata teadmatuses elamist – selle eest hoolitsevad kogukonnas tuntud inimesed, kes käivad ukselt uksele ja kutsuvad kohalikke silmauuringutele.
Slummiga sarnase külastuskogemuse saime Shree Sharadadaevi nimelisest silmakliinikust ja uurimiskeskusest, mis jääb Bangalorest lõuna poole. Sinna jõudmiseks läbisime 3,5 tunni jooksul mitu mägiküla, kus nägime autoaknast ka väga kitsaid elamistingimusi. Sealsed elanikud moodustavad lõviosa meie külastatud silmakliiniku patsientidest. Kliiniku ühel korrusel on ka üldhaiguste osakond ning seal ravitakse katarakti, glaukoomi ja muude silmatraumade kõrval ka tuberkuloosi ning pidalitõbe. Haiglat juhib munk nimega Swami Japananandaji ning lisaks suurfirmadele rahastavad seda haiglat ka mungad ise. Mittekasumlik haigla on niivõrd tuntud, et seal töötavad Belgiast, USA-st, Prantsusmaalt ja mujalt pärit optometristid ja arstid.
Haigla muudab eriliseks nende suur panus field worki ehk välitööle. Nimelt sõidavad optometristid ja India külades ringi ja kaardistavad päevas tuhandeid inimesi. Neil on selleks buss, mis mahutab mobiilset kabinetti. Slummides on suurim probleem ebapiisav hügieen – arstid võivad küll inimest aidata ja teostada näiteks katarakti operatsiooni, kuid kui patsient end ei pese ega kasuta ravimeid ettenähtud viisil, võib operatsioonist saadav kahju olla kasust suurem, sest võivad tekkida põletikud ja traumad. Selle vältimiseks hoitakse patsiente vähemalt kolm päeva haiglas, kus neile pakutakse süüa, võimaldatakse ennast pesta ning õpetatakse, kuidas ja millal ravimeid kasutada. Ent isegi siis juhtub vahel, et patsient tuleb tagasi halvemas seisus kui enne operatsiooni.
Meie India reis lõppes külastusega pimedate kooli, mis võib küll tunduda nukker, kuid lahkusime sealt endalegi üllatuseks positiivse laenguga. Lastele, kes on sünnist saati pimedad, õpetatakse lisaks pimekirjale, käsitööle ja inglise keelele ka kõige tavalisemaid oskusi, kuidas elus toime tulla. Lapsed küll ei näe üksteist, kuid on leidnud siiski mooduse omavahel suhtlemiseks. KSA optometristi Liisi Toomi sõnul jääb talle alatiseks meelde vaatepilt, kuidas lapsed, kes peavad alles õppima meie jaoks nii iseenesestmõistetavaid oskusi, on seejuures sama rõõmsameelsed, energilised ja elavad nagu nende nägijatest eakaaslased, kes nägemiskontrollist mornil pilgul lahkuvad, sest saavad teada, et vajavad prille. Need lapsed annaksid ilmselt palju, et mis tahes abivahendite abil natukenegi maailma näha. „Teinekord unustame, et rõõmu saab tunda ka millestki nii lihtsast nagu nägemisvõime,” võtab Liisi saadud kogemuse kokku.
See mõte sobib hästi meie India-reisi lõpetama. Tundkem rõõmu lihtsatest asjadest – näiteks heast silmanägemisest.