Tippvõrkpallur Robert Täht: „Kõige parem investeering on investeering iseendasse.“

Eesti parimaks võrkpalluriks tituleeritud Robert Täht on professionaalne võrkpallur, kes mängib Eesti Koondises, kuid samuti on ta kuulunud parimatesse liigadesse üle maailma. Ta on veetnud mitu hooaega tema sõnul koduses Poolas, lemmikus Itaalias, Türgi suurlinnas ja viimati eksootilises Brasiilias. Milline on ühe professionaalse võrkpalluri igapäev? Ja miks oli Roberti jaoks oluline, et lisaks suurepärasele füüsilisele vormile oleksid tippvormis ka tema silmad? Loe lähemalt järgnevast blogiloost!
 
Kui küsisime Robertilt, kuidas ta võrkapallini jõudis, siis tema sõnul polnud tal justkui valikut. Ta sündis Võrus ja võrkpall oli seal ääretult populaarne. „Kõik minuvanuses poisid käisid vähemalt korra ka võrkpallitrennis. Mul hakkas see mäng üsna kiiresti hästi välja tulema ning see oligi ilmselt peamine põhjus, miks valisin just võrkpalli,“ meenutab Robert. Tema karjäär sai aga suurema tõuke sisse otsusega minna õppima Audentese Spordigümnaasiumisse. „Seal hakkasin tajuma, milline võiks välja näha elukutselise võrkpalluri elu ning see meeldis mulle. Lisaks arenesin sel ajal jõudsalt nii füüsiliselt kui ka tehniliselt ning erinevad uksed hakkasid järjest avanema,“ räägib ta.
 
Võrkpall on Roberti sõnul oma olemuselt väga tehniline mäng, mille omandamiseks on vaja kõvasti tööd teha. „Kui inimesele anda esimest korda kätte näiteks jalgpall või korvpall, siis suudab ta ilmselt mingil algelisel tasemel sellega mängida. Võrkpalli mängimiseks sellest aga ei piisa.  Lisaks on võrkpall ka äärmiselt plahvatuslik mäng, mis nõuab kõrget hüpet, tugevat õlga ja väga head reaktsiooni,“ selgitab ta. Ja täpselt kõik need omadused, pluss ränkraske töö on Roberti viinud oma karjääris väga kaugele – teda on korduvalt nimetatud Eesti parimaks võrkapalluriks, kuid suuri tegusid on ta teinud ka üle maailma, mängides erinevate riikide parimates liigades.


 
Tänu võrkpallile näeb ka maailma
 
Robert on mänginud oma karjääri jooksul mitmetes välisklubides – Poolas, Itaalias, Türgis ja Brasiilias. Miks on ta soovinud minna kodusest Eestist kogemust saama ka kaugemale? „Lahkusin Eestist, et panna end proovile kõrgemal tasemel. Tänaseks olen saanud mängida kõikides maailma parimates liigades ning olen äärmiselt tänulik selle eest!“ lausub ta.
 
Kuidas sportlane aga välisklubisse jõuab? Roberti sõnul valib klubi mängijat, mitte vastupidi. Mängija otsustada jääb, et kas talle meeldib pakutav või mitte. On muidugi olukordi, kus on mitu lepingut korraga laual ja saab ka ise valida.
 
Soovisime teada ka seda, kas sihtriigi valikul on näiteks selle kultuur, kliima või asukoht samuti rolli mänginud? „Oma valikud olen teinud ikkagi karjääri arvestades ning kui juhtub olema mõnus linn või mõni põneva kultuuriga riik, siis see on vaid boonuseks. Minu karjäär on kulgenud seni hästi loogiliselt ning kõikidele vastu võetud lepingutele olen saanud allakirjutada sära silmis ning ühtegi halba kogemust mul ei ole,“ räägib ta.
 
Iga hooaeg ja iga riik on olnud tema sõnul eriline ja omade plussidega ning neid võrrelda ülimalt keeruline. „Kui jätta kõrvale võrkpall ja rääkida riikidest, siis minu lemmikuks on Itaalia. Sealne köök ja kogu Itaalia olemus oli mulle väga sümpaatne. Samas mulle meeldis ka Brasiilia ning sealsete inimeste soojus. Türgis elasin suurlinnas nimega Izmir, mis eristub muust Türgist ja tundsin end ka seal väga hästi. Poolas olen elanud kolmes erinevas linnas, millest kaks neist olid parajad “pommiaugud” ja kolmas oluliselt elavam linn. Poola plussiks oli eelkõige lähedus Eestiga, sest kui õnnestus saada paar vaba päeva, siis oli lihtne tulla ka korraks kodumaale end värskendama. Kuna olen 5 hooaega veetnud just Poolas, siis selles riigis tunnen end kindlasti kodusemalt kui mujal. Siiski on kodumaa Eesti mul niivõrd südames, et ma ei näeks end kuskil mujal elamas!“


 
Milline näeb välja aga ühe professionaalse võrkpalluri igapäev? Roberti sõnul jaguneb professionaalse võrkpalluril aasta kaheks -  umbes 8 kuud veedetakse oma klubi juures ning ülejäänud perioodi rahvuskoondise juures. Trennide arv ning nende iseloom oleneb enamasti sellest, kas on käimas ettevalmistusperiood või mängud. „Ettevalmistusperioodil on enamasti 9–10 treeningut nädalas ning üks puhkepäev. Kui on käimas mängud, siis treeningute intensiivsus pisut väheneb, et oleks piisavalt värskust mängus enda parima välja toomiseks,“ selgitab Robert. Kas aega jääb ka puhkamiseks? „Puhkamiseks jääb aega pigem vähe, see tähendab, et üldiselt üritatakse leida nädalas vähemalt üks päev puhkamiseks, kuid iganädalaselt ei ole see võimalik. Reisimine toimub klubi eest mängides vähemalt üks kord kahe nädala jooksul, vahel aga ka mitu korda nädalas,“ kirjeldab Robert peadpööritavat graafikut ja koormust.


 
Kui on probleem, tuleb sellele kiirelt lahendus leida
 
Tippsportlase jaoks on ülimalt oluline tema füüsiline vorm, aga alahinnata ei saa ka hea nägemise rolli. Ühel hetkel hakkas varasemalt hea nägemisega Robert märkama, et olukord on muutunud. „Mind hakkas üha enam häirima, et ma ei näinud enam kaugel olevaid silte ja tihti oli olukord udusem kui normaalnägijal. Lisaks tajusin seda, et ühtäkki hakkas mind mõjutama  ka spordisaalide erinev valgustus. Kui mõnes saalis oli hämaram, siis läks mul nendes oludes ka mängimine keerulisemaks,“ kirjeldab Robert oma esimesi tähelepanekuid lühinägelikkusest.
 
Kauaks Robert mõtlema ei jäänud ning kui sai aru, et nägemine võiks parem olla, hakkas koheselt ka lahendusi otsima. „Avastasin internetis surfates KSA Silmakeskuse ja võtsin ühendust. Sain üsna kiirelt aja uuringuks, milles selgus, et kvalifitseerun protseduurile. Ei mõelnud hetkekski ja võtsin selle teekonna ette!“ räägib ta enesekindlalt.
 
Elukutsest tulenevalt on Robert pidanud elus läbi tegema väga palju protseduure ja operatsioone, et erinevaid vigastusi ravida. Seega, kui küsisime, kuidas läks ta vastu Flow 2.0 laserprotseduuripäevale, vastas ta: „Arvestades oma kogemust erinevate protseduuridega, siis olin ka laserprotseduurile minnes väga rahulik. Usaldasin KSA töötajate sõnu, et see protseduur on lihtne, valutu ja kiire ning ma ei pidanud kordagi pettuma.“
 
„Saabusin laserprotseduurile kell 8 hommikul ja kell 9 seadsin sammud juba kodu poole. Sellest tunnikesest, mis kliinikus veetsin, kulus enamus aeg protseduuri ettevalmistusteks. Protseduur ise oli tõesti väga kiire. Pärast laserit oli alguses silmanägemine üsna udune ning mõnusam oli silmi kinni hoida. Suundusingi koju otse magama ning paar tundi hiljem ärgates oli ka juba mugavam olla. Kuna samal ajal taastusin ka põlveoperatsioonist ning olin karkudel, siis kahjuks väljas ma liikuda eriti ei saanud. Seega esimesed päevad veetsin enamasti voodis ja silmad kinni. Oli mõnus puhkus!“ võtab Robert laserprotseduuri emotsioonid kokku.


 
Pärast taastumist esimese asjana trenni
 
Kuidas aga möödus taastumisnädal? „Esimese nädala, kuni läätsede silmadest eemaldamiseni, veetsin kodus. Sisustasin aega kuulates erinevaid podcaste ja audioraamatuid. Tavarutiini naasesin nädal pärast protseduuri, kui silmadest läätsed eemaldati. Siirdusin siis koheselt ka otse trenni.
 
Tänaseks on Robertil Flow 2.0 laserprotseduurist möödas üle 3 kuu. Milline on tema nägemine täna? „Täna on minu nägemine väga hea ja kindlasti aitab see ka palliplatsil minu saavutustele ja tulemustele kaasa. Sportlane treenib igapäevaselt, et saada midagi juurde - et saada iga päevaga kas või natukenegi paremaks, tugevamaks, kiiremaks. Minul õnnestus nüüd lisaks treenimisele end paremaks tuunida ka läbi silmade laserprotseduuri!“ on Robert rahul.
 
Palusime tal mõelda, mida ta ütleks inimesele, kes unistab samuti prillivabast elust, kuid kes mingil põhjusel veel pole silmade laserprotseduurini jõudnud? Roberti vastus oli selge ja konkreetne: „Mina ütleksin, et kõige parem investeering on investeering iseendasse.“
 
Oleme ülitänulikud, et Robert usaldas oma silmad KSA Silmakeskuse hoolde ja soovime talle edukat karjääri edaspidiseks. Kui fookus on paigas, pole saavutustel piire!