Purjelaudur Frank Ervin: „Oma silmaga nägemine on sürreaalne, kuid äärmiselt vabastav!“

On ülimalt inspireeriv kohata inimesi, kes armastavad seda, mida nad teevad ja on selles ka väga-väga head! Tutvustame teile Frank Ervinit, noort ja andekat purjelauasportlast, kes kõigest 15-aastaselt tuli maailmameistriks ning muudkui nopib medaleid Eestis ja välismaal nii enda vanuseklassis kui ka üldarvestuses. Milline on ühe purjelauasportlase elu ja igapäev? Ning mitu paari prille Frank merepõhja kaotas enne kui KSA Silmakeskusesse tuli? Loe lähemalt järgnevast blogiloost!
 
Frank Ervin on 20-aastane purjelauasportlane, kes treenib ja võistleb igapäevaselt purjelaua olümpiaklassis iQFoil. Ilmselt pole paljudel aimugi, millega täpsemalt tegu on. Palusime Frankil lähemalt selgitada. „iQFoil on sisuliselt tavaline purjelaud, millel on uime asemel lennukikere- ja tiibu meenutav veealune hüdrofoil, mis kogu purjelaua veest välja tõstab. Lisaks iQFoilile treenin ja võistlen tuulisema ilma korral ka tavapärasemat purjelauda meenutavas slaalomi klassis,“ selgitab ta.


 
Põlvkondade kaupa purjetajaid
 
Tuleb välja, et purjetamine ja veesport on Franki suguvõsas lausa veres. „Purjetamisega alustasin ma vanaema käe all, kes oli purjetamistreener ja temalt sain külge tugeva merepisiku,“ meenutab Frank. Ka Franki isa on edukas purjelaudur ja just isa käe all sai esimest korda purjelauale mindud, kui Frank oli vaid 7-aastane. „Minu isa Martin Ervin on olnud minu treener alates esimesest sammust purjelaual kui praeguseni. Kuna ta on olnud maailmatasemel sõitja, siis tema võistluskogemus ja purjetamisteadmised on minu arenguks olnud äärmiselt kasulikud,“ räägib ta.
 
Miks aga on Frank jäänud just purjelaua juurde? Miks mitte klassikaline purjetamine, lohesurf või lainesurf? Mis Franki purjelauaspordi juures Franki võlub? „Purjetamist alustasin oma vanaema purjetamistrennis lastepaadiga Optimist, aga kuna ma nägin kõrvalt, kui kiire ja äge tundus minu isa spordiala, siis kibelesin ka purjelauaga sõitma. Alguses on muidugi purjelauaga sõitmisel kiirusest asi kaugel, kuid mida rohkem harjutad, seda vingemaks sõit läheb. See tunne, mida ma vee kohal mööda Tallinna lahte lennates kogen, ei ole võrreldav mitte millegagi. Purjelaud pakub sellist kiirust ja vabadust mööda merd ringi sõita, millega klassikaline purjetamine ei suuda konkureerida!“ selgitab Frank silmad säramas. „Olen ka lainesurfi proovinud, kuid Eestis näeb selleks sobivaid laineolusid paar korda aastas, mis lihtsalt ei ole praktiline. Purjetajahing minus vist on liiga suur, et lohesurfiga tegeleda ja mul pole ausalt öeldes tekkinud isegi huvi, et seda proovida,“ lisab ta.
 
15-aastaselt maailmameistriks!
 
Frank oli vaid 15-aastane, kui tuli Portugalis toimunud purjelaua Formula klassi täiskasvanute maailmameistrivõistlustel Formula kergkaalu maailmameistriks. Samuti on kindlamast kindel see, et kui Frank võistleb, vahet pole kas Eestis või välismaal, on ta pea alati poodiumil seismas. Franki kohta on öeldud, et tema enesekindlus, stabiilsus ja skill on muljetavaldavad ning tõenäoliselt on varsti teda näha Olümpial. Küsisime Frankilt, miks on ta enda arvates nii edukas selles, mida ta teeb? „Kõige suurem edasiviiv jõud on tahe. Tahe selle spordiga tegeleda, sest enese sundimine ebameeldiva spordialaga tegelema ei ole jätkusuutlik. Samuti arvan ma, et nagu paljudel spordialadel, on suureks plussiks varajane algus. Oluline on kindlasti ka see, et kõik need aastad on mul isa näol olnud kõrval suurepärane treener, kes on ise olnud purjelauamaailma tipus ja on minuga pidevalt kogemusi ning erinevaid nippe jaganud. Mainimata ei saa jätta ka kehaehitust - minu pikkus on purjelauas kindlasti suureks plussiks,“ võtab ta asja kokku.
 
Frank pole oma sõnul kunagi vaadanud oma saavutustele sellisest vaatepunktist, et mis on olnud kõige edukam võistlus või osanud võite pingeritta sättida. „Objektiivselt oleks nagu suuremad saavutused välisvõistluste medalid, kuid kui ma oma karikariiulit vaatan, siis minu jaoks on pigem olulised iga karika juurde kuuluvad mälestused, võistlustega seotud seiklused, reisid, sekeldused, sõprade või perega koos veedetud aeg ja need lood, mis tänu karikale või medalile eredalt meelde tulevad,“ jagab Frank ilusaid mõtteid. Millised on aga ta eesmärgid tulevikuks? „Ma ütleks, et mul isegi ei ole konkreetset unistust, vaid tahe end pidevalt arendada ja aina kiiremini sõita, sest tee tippu on küllaltki pikk protsess ja ma võtan seda kõike pigem koht-koha haaval ning üritan kogu aeg edasi liikuda,“ on Frank kindel.


 
Purjetaja igapäevaelu sõltub tuulest
 
Milline on aga Franki igapäev? Kui palju ja kuidas ta treenib? Kui tihti on võistlused ja treeninglaagrid? Franki sõnul sõltub purjetamine väga tugevalt tuulest ja ilmast. Seega tihtipeale, kui ka tahaks rohkem treenida, ei ole see alati merel võimalik, sest sobivaid tuuleolusid ei ole. „Sellisel juhul ei jää muud üle, kui lihvida füüsist kaldal või tegeleda näiteks varustuse remondiga. Kui on tuulisem periood, käin merel iga päev. Kui jälle tuulevaiksem, luban endale ka mõned puhkepäevad,“ räägib Frank. „Võistlused toimuvad enam-vähem kolme, nelja nädala tagant, olgu need siis kohalikud või rahvusvahelised võistlused. Talvel toimuvad treeningud paari nädala kaupa välismaal, viimastel aastatel olen talviti treeninud näiteks Tenerifel, Lanzarotel või Edela-Hispaanias,“ lisab ta.
 
Kui Frank parasjagu ei purjeta, siis vabal ajal naudib ta väga ka teiste spordialade harrastamist. „Aeg-ajalt võib mind leida kas erinevatelt tennise- või korvpalliväljakutelt, jalgpalli- või võrkpalliplatsidelt ja vahel ka metsas discgolfi mängimast,“ kirjeldab Frank oma põnevat elustiili.


 
Purjelauale prillidega
 
Frank oli aastaid lühinägelik ja nii uskumatuna kui see ka ei kõlaks, on ta purjelauaga sõites kandnud alati prille. „Mulle läätsesid kanda ei meeldinud, seega võistlesin tõesti tihtipeale prillidega, kuid see väga hea variant ei olnud, sest prillid on merel ebamugavad ja klaase katavad pea alati veepritsmed. Lisaks on merel võisteldes väga oluline näha järgmist märki, aga kuna vahemaad on pikad ja kiirused suured, siis märgi otsimise jaoks väga palju aega ei ole. See tekitades alati minus ebakindlust,“ meenutab ta.
 
Kuna olud merel on tihti väga äärmuslikud, siis soovisime teada, kui mitu paari prille oma lõpu merepõhjas leidsid? „Ilma olen jäänud vaid kahest paarist prillidest, sest peale viimaste prillide uppumist hakkasin prille kiivri külge kinni siduma,“ vastab Frank lõbusalt. Trenni tegi ta aga ilma prillideta, sest oma sõnul ei viitsinud ta nii tihti nende kinnitamise ja kandmisega merel jamada. „Trennis on vaja piire kombata ja üpris raske on seda teha, kartes, et näiteks kukkumise tagajärjel võin prillidega endale haiget teha või neist üldse ilma jääda. Selle miinus oli see, et meremärkide leidmine võttis mul aega ja keskendumist, mis omakorda tuli kiiruse ja enesekindluse arvelt. Teistel oli minu ees suur eelis, sest kui mina pidin enam-vähem tunde ja mälu järgi purjetama, said konkurendid lihtsalt märki vaadata,“ meenutab Frank elu lühinägelikuna.


 
Idee silmade laserprotseduuriks tekkis Frankil juba mitu aastat tagasi eesmärgiga spordi tegemist lihtsustada. „Sel kevadel tekkis treeninglaagrite ja algava hooaja vahele täpselt paras aeg, kuhu protseduuri tegemine ja taastumine sobitada ning hooajale eelnevalt tundus mõistlik prillidest vabaneda,“ räägib ta.
 
KSA Silmakeskus sai valitud, kuna Franki sõnul oli ta kliiniku kohta eelnevalt kuulnud ainult head. „Samuti, kui käisin kontrollis, kus hinnati, kas laserpotseduuri saab minu peal läbi viia, jäi keskusest ja personalist väga professionaalne mulje. Ka tundus laserprotseduur väga patsiendisõbralik, kiire ja valutu,“ meenutab ta. Peagi oligi juba käes päev, mil lühinägelikkusest vabaneda. „Laserprotseduurile eelneval nädalal ja kliinikusse tulles olin elevil ning ootasin väga, et saaksin üle väga pika aja näha läbi oma silmade ilma abivahenditeta. Protseduuri hommikul aga lõi sisse väike närv, kuid KSA Silmakeskuse töötajate abiga kadus see kiiresti ja asendus taas korraliku elevusega,“ meenutab Frank.
 
Kui oma silmaga nägemine tundub sürreaalne

Taastumine oli Franki sõnul väga sujuv ja hämmastav oli kogeda protsessi, kuidas silmad iga päev aina paremini tööle hakkasid. „Kahtlemata kõige raskemad olid kolmas ja neljas päev, kuid valust või väljakannatamatust ebamugavusest oli asi kaugel. Silmad olid lihtsalt valgustundlikud. Peale neljandat päeva läks olemine aina mugavamaks ning peagi sain juba teha kõike, mida enne protseduuri ja rohkemgi veel,“ räägib ta.
 
Tänaseks on Frankil Flow 2.0 laserprotseduurist möödas pisut enam kui kolm kuud. „Käisin just hiljuti järelkontrollis, kus kinnitati, et minu taastumine ja silmanägemise paranemine on läinud väga hästi. Mul on raske sõnadesse panna, kui rahul ma oma otsusega olen, sest elu on lihtsalt kordades mugavam. Samuti on silmanägemine andnud juurde mugavust ja enesekindlust ka merel,“ on Frank tehtud otsusega rahul.
 
Mida ütleks Frank aga neile, kes sooviks lühinägelikkusest vabaneda, aga pole seda mingil põhjusel veel teinud? „Aktiivsele ja sportlikule inimesele ütleksin, et see protseduur on kahtlemata üks paremaid investeeringuid heaolu jaoks ja sellest saab kõige paremini aru umbes nädal peale protseduuri, kus oma silmaga nägemine tundub pisut sürreaalsena, kuid äärmiselt vabastavana,“ lausub ta.
 
„Minu soovitus aga ei kehti ainult aktiivsetele inimestele, sest prillidest vabanemine tegi minu jaoks eriliseks ka lihtsad väiksed asjad igapäevaelus nagu vihmasaju nautimine, ilma et prilliklaasid vihmapiisku täis sajaks või filmivaatamise ajal pea padjale toetamine, ilma et prillisang pealuud muljuks,“ toob ta vaid mõne näite paljudest.