Maria Magdaleena kirjutab: Kuidas mitte toolilt kukkuda, kui robot sulle õhku silma puhub
Siin jälle Maria Magdaleena, KSA esimene külalisblogija. Eelmises postituses rääkisime sellest, kuidas ma eluaegse prillikandjana lõpuks otsustasin, et aitab küll udus elamisest. Täna pikemalt Flow 2.0 laserprotseduurile eelnevatest uuringutest ja kuidas KSA kliinikus konsultatsioonil käimine minu jaoks otsuse väga lihtsaks tegi!
Enne laserprotseduuri kontrollitakse ja mõõdetakse mõlemat silma väga põhjalikult. Protseduuri õnnestumise eelduseks on hästi valitud patsiendid ja nende valimiseks tehakse silmakliinikus igasugu mõõtmisi ja "veidraid rituaale".
Teatavasti saab laserprotseduuri teha ainult kindlatel tingimustel: kui nägemisteravus pole viimase aasta jooksul kuigi palju (üle 0.5 dioptri) muutunud, silmade üldine tervis on hea jne. (Põhjalikum ülevaade tingimustest siin.)
Mina olemas sobilik kandidaat laserprotseduuri jaoks!
Veidi etteruttavalt võin täie kindlusega öelda, et kõige hullem osa kogu laserprotseduuri saaga juures ei ole laseri endaga kuidagi seotud.
Teate, mis on kõige hullem? See väike masin, mis silma õhku puhub. Tema nimi on tonomeeter ja ta mõõdab silmarõhku. Mina ei teadnud esiteks üldse, et silmarõhk on miski, mille pärast võiks muretseda, aga tuleb välja, et see on vaid üks väga paljudest näitajatest, mida peab arvesse võtma.
Valus ei ole silmarõhu mõõtmine absoluutselt. Tegelikult ei ole see isegi kuigi ebamugav. Tonomeeter on nagu üks väike abivalmis robot, kes sõbralikult ja lohutavalt piiksub, andes sellega märku, millal võid oodata kiiret ja valutut pahvakat õhku ühte silma. Aga kuigi ma tean alati täpselt millal see pfft sealt tuleb, ehmatan ma siiski iga jumala kord. Ja kuna see võpatus on natuke piinlik, siis hakkan kohe vabandama ja itsitama, mis omakorda on veel piinlikum ja tekitab soovi maa alla vajuda.
Aga tonomeetriga tuleb laserprotseduuri kaalujal sõbraks saada; sinna pole midagi parata. Lisaks peab arvestama veel paljude kiirete ja valutute toimingutega. Nagu ikka, tuleb ka seina pealt tähti lugeda (kas asi on minus või tundub see alati veidi stressirohke—nagu kontrolltöö?). Mina sattusin uuringu päeval täiesti juhuslikult kokku ka ühe kalli kuid kaugeks jäänud sugulasega, kes KSA kliinikus töötab. Kahjuks ei saa lubada, et see igaühega juhtub (pigem ilmselt mitte), aga seda julgen küll ennustada, et võite oodata palju meeldivaid inimesi—absoluutselt kõik KSA töötajad olid algusest lõpuni ääretult sõbralikud ja toetavad.
Mina koos oma armsa sugulase, KSA optometristi Helenaga.
Uuringule kulus aega umbes poolteist tundi. Pärast uuringuid selgitatakse, mis silma jäi (hahaa) ja mida see kõik lõppkokkuvõttes tähendab: kas ja millise protseduuri jaoks oled hea kandidaat, millised on võimalikud komplikatsioonid ja kas oled kõikidest tingimustest ja instruktsioonidest õigesti aru saanud. Midagi eriti keerulist seal ei olnud—protseduuri päeval ei tohi end meikida ja läätsekandjal tuleb kümme päeva enne protseduuri läätsesid mitte kanda. Lihtne isegi minusugusel tuulepeal meelde jätta!
Kahtlustan, et mina võisin KSA töötajatele jätta veidi kohtlase mulje, sest mul oli selle kõige peale ääretult vähe küsimusi ja kõhklusi. Kohe, kui kuulsin, et minu silmadega võib edukat Flow 2.0 protseduuri oodata (oivik minus oli eriti rõõmus, et olin testi läbinud!), olin valmis laseri alla minema.
Võib-olla olin veidi tormakas—mingi ettevaatlikkus peaks inimesel ikka säilima. Kuigi arvan siiski, et see otsus ei ole tegelikult nii raske. Sest mis seal nii väga pikalt mõelda oli:
Minu laserprotseduuri tegemise mõned (võimalikud) miinused ja vastuargumendid
1. Kartsin, et kui ma korrakski liigutan, võtab laser mul pea maha. See on nüüd küll tõesti liialdus, aga tõele au andes pean ütlema, et mõte laserist minu silmadega samas lauses tekitas veidi õõva. Arst suutis mind õnneks päris vähese vaevaga veenda, et igasugune “mööda lõikamine” on sõna otseses mõttes võimatu. Kuigi pead ja silmi protseduuri ajal tõesti väga pööritada ei tohi, ei ole see tegelikult ka võimalik. Kasutusel olev tehnoloogia on niivõrd arenenud, et kõik käib ülikiiresti ja turvaliselt.
2. Võimalus, et miski läheb valesti protseduuri ajal või pärast seda. Olles kõik kontrollis saadud materjalid läbi töötanud, ei tundnud ma võimalike komplikatsioonide pärast eriti muret (optimistina on väga lihtne elada; soovitan!). Puht statistiliselt on komplikatsioonide oht piisavalt väike, et sellega tuleb ennast loomulikult kurssi viia ja seda tõsiselt võtta, aga liiga palju muretseda mina ei viitsinud.
3. Hind. Kuigi sain seda endale lubada, pean siiski tunnistama, et üle 2000 euro kulutamine andis mõtteainet küll. Mõned tuttavad soovitasid kaaluda protseduuri tegemist välismaal, kus hinnad mõnevõrra madalamad. Selle variandi välistasin küll kohe, kuna ei kujutanud end ette protseduurijärgselt kodust nii kaugel toibumas. Mugavus ja kindlustunne kaalus kõik muu üles ja lõpuks pidin möönma, et protseduuri hind (mis KSA puhul sisaldab kõike vajalikku ja ka terve aasta jagu järelkontrolle) õigustas ennast täielikult.
Minu laserprotseduuri tegemise plussid
1. Prillikandjale ei pea seda ilmselt pikemalt seletama. Teed hommikul silmad lahti ja NÄED!
Kuigi minu otsus Flow 2.0 protseduuri kasuks käis väga kiiresti ja valutult, tuleb igaühel loomulikult korralikult läbi mõelda, kas laserprotseduur on tema jaoks õige valik. KSA kliinikus loodi mulle selle otsuse tegemiseks kõik eeldused ja selle eest olen ma väga tänulik.
Aga nüüd pealkirjas esitatud küsimuse juurde—kuidas siis mitte ehmatada, kui robot sulle õhku silma puhub? See oli puhas clickbait ja tegelikult ma ei tea. Palun aidake. Ja hoidke sellel blogil silm peal, sest juba varsti-varsti räägime protseduurist endast!
Mina lihtsalt silmi avamas ja NÄGEMAS!