7 naljakat või piinlikku hetke KSA klientide elust, mil neid saatis veel lühinägelikkus

Ilmselt on igal prilli- või läätsekandjal tulnud elus lühinägelikkuse tõttu ette nii mõnigi naljakas või piinlik moment, mille üle saab veel tagantjärgi naerda. Palusime KSA klientidel meenutada naljakad hetki veel sellest ajast, kui nende elu saatis igapäevaselt prillide või läätsede kandmine ja midagi selle tõttu valesti läks.
 
Artjom Savitski, muusik
„No seda juhtus kuus vähemalt korra, kui nähes, et keegi lehvitab või annab märku minu suunas, lehvitasin kaugelt vastu ja siis lähedale jõudes avastasin, et regeerisin täiesti võõrale inimesele. Tegin siis alati piinliku naeratuse pähe ja jätkasin edasi oma õnnetut lühinägelikku elu.”




Liisa Ennuste, Nike brändi- ja kommunikatsioonijuht Dubais
“See vist ei ole naljakas, aga ma mäletan, et kui ma olin just esimesed läätsed saanud, siis ma ei osanud neid eriti silmast ära võtta. Ja ükskord olin sellepärast hommikul kella seitsmeni üleval, silmad tulipunased, sest ma ei julgenud läätsed silmas magama ka minna!”


 

Juhani Särglep, videokunstnik ja maailmarändur
“Mulle üldse ei meeldinud hommikuti, veel väsinud silmadele läätsesid panna. Ja selle hommikuse ärkamisega seoses meenub olukord, kui olime Maldiividel hotellis. Meil oli selle hotelli juhatajaga diil, et kui teeme esimese video hästi, saadetakse meid veel viite erinevasse hotelli üle Maldiivide. Ühel varahommikul oli meil plaanis delfiine otsima minna. Ma ei pannud tol hommikul läätsesid silma ja kõik oli natuke udune, aga samas polnud hullu ka. Leidsime suure parve 40-50 delfiiniga ning ma muidugi hüppasin kaameraga kohe vette ja üritasin seal nende vahel hakkama saada. Järsku aga tundsin, et üks delfiinidest toksab mind jalgadest. Pöörasin kiiresti ümber ja nägin tumedat siluetti vee piiril. Niipea, kui ma sellele mõtlesin, sain kanuu otsaga vastu pead - see oli hoopis väike paat, kus kaks segaduses hiina turisti sees.
 
Üritasin oma raevu tagasi hoida ja läksin suurde paati tagasi. Võtsin drooni, sest see hetk delfiiniga oli lihtsalt imeline. Lendasin ja filmisin, kõik oli natuke udune, drooni ma ei näinud, aga polnud probleemi, sest mul oli ekraan ja lendasin selle järgi. Hetkel, kui ma drooniga kõige kaugemal oli, hakkas droon piiksuma, sest aku hakkas tühjaks saama. Jõudsin kiirustades paadini tagasi, kuid lendasin vastu paadi seina ja droon uppus. Nüüd oli mul pea sinine ja droon uppunud. Tagasi kaldale jõudes ütlesin hotelli juhatajale, et kõik läks valesti, me ei saa enam filmimisega jätkata ja peame tagasi Eestisse lendama. Nende jaoks polnud aga olukord üldse nii traagiline - lubasid meid hoopis aidata, kuna kuskil saarel on keegi, kellel peaks droon olema.

Jõudsime siis järgmisele saarele ja seal tuli meile vastu noor kutt kõige uuema drooniga. Andis selle kiirelt mulle ja lahkus. Imestus oli suur, sest keegi ei tee tavaliselt nii. Hiljem tuli välja, et see oli 24-aastane kohalik poiss ja selle saare omanik. Saime headeks sõpradeks ja elasime Maldiividel veel kaks kuud. “


 

Eva Vaino, muusik
“Läätsedega on korduvalt keeduveega soolalahust kokku segatud, kui mõni pidu kellegi juures pikemaks venib ja läätse silmas hoida enam ei suutnud!”


 

Annabel Voitka, murdmaasuusataja
“Meenub üks seik, kui läksime sõpradega spaasse. Otsustasin mitte kontaktläätsesid silma panna ning ka prillid jätsin riietusruumi. Ruumist välja astudes ei leidnud ma aga oma sõpru üles, kuigi nad lehvitasid mulle väga hoogsalt,” itsitab ta tagantjärele.


 

Kadri Voorand, jazzmuusik
"Tõepoolest mul oli üks väga pentsik vahejuhtum, kus ma kargasin ühele tuttavale muusikule kaela ja hakkasin teda kallistama ning õnnitlema värskelt ilmunud albumi puhul. Muidugi poole kallistuse pealt sain ma aru, et tegu pole üldse selle kontrabassimängijaga, vaid hoopis ühe lauljaga. Küll ma siis ennast keerutasin sellest olukorrast välja – soovisin talle õnne möödunud sünnipäeva puhul ja mida kõike veel. Lihtsalt ma ei näinud piisavalt selgelt, läätsed olid liiga nõrgad," naerab Kadri.


 

Grete Gross, kaasaegse tsirkuse artist
„Olin suvel Hispaanias tantsulaagris. Üks päev läksime osalejatega traditsioonilisele mudasuplusele riisiväljadele. Mulle tundus kavalam panna selleks ajaks silma läätsed, mis nagu peagi selgus, polnud sugugi hea idee. Muda oli kõikjal juustes, kõrvades ja silmades, nii et üks hetk võtsin läätsed välja. Miski läks mulle aga niimoodi silma, et ükskõik kuidas loputasin, välja seda ei saanud.  Üks silm lihtsalt nuttis lakkamatult ega näinud midagi. Ja kuna ma targalt prillid koju olin jätnud, sain näha üksnes ühe kehva silmaga. Olime kambas ratastega tulnud, aga senikaua kui ma oma silma puhastasin, olid teised ratturid juba teele asunud ja alles üksnes autoga minejad. Mul polnud siis muud varianti, kui et võtsin ratta ja asusin oma ühe kehvasti nägeva silmaga rattal paari-kilomeetrisele tagasiteele. Õnneks oli tee üsna sirge ja autosid polnud, nii et jõudsin lõpuks õnnelikult koju, aga lihtne see teekond küll ei olnud.

Lisaks juhtus mul ilma prillideta pidevalt seda, et ma mõnele suurele laternale kui imelisele täiskuule osutasin.“