Teele Viira mõtisklus Flow protseduurist
Lauljatar Teele Viira on üllatunud, et ootas nõnda kaua enne, kui kinkis endale KSA Silmakeskuses ideaalse nägemise. Nüüd muutub ta teravusulatus iga päev paremaks ja samamoodi suureneb ka elurõõm väikeste asjade nägemisest! Teele pani kirja oma mõtisklused, et jagada kogemust ka teistega.
“Pärast Flow laserprotseduuri päris selgelt ma veel ei näinud, aga päevast päeva mo nägemine muutus aina paremaks. Kasutasin seda ära ja hakkasin igast päevast ainult ilusat otsima. Kes otsib, see leiab, öeldakse. Eriti kui Sul on KSA poolt antud loomanägemine.
Enne kui leitud heast räägin, puistan südant ja seletan, kui raske oli 18 aastat metallist raame nina peal kanda ja päevast päeva näppudega silma sukelduda, et läätsi paigaldada või eemaldada.
Prillid sain ma 8-aastaselt. Valisin välja suured kuldsed raamid, mis mo nunnule ümmargusele näole tegelikkuses päris kitsad olid. Kui ma praegu nendele raamidele tagasi mötlen, siis ajab lausa nutma, kui inetu ma nendega välja nägin. Iga kord vanu pilte lapates küsin empsilt, et no kuidas te saite lasta lapsel nii inetu välja näha? Ema vastab muidugi armsalt, et sina ju oled meie väike nunnu Teele, et sa oled koguaeg ilus olnud, aga no see on tema kohus nii vastata.
Köik need aastad tundsin kohmetustunnet, kui pidin prillidega kehalise tunnis olema. Samas, prillideta ei näinud ma palli vöi jooksurada. Need olid probleemid, millega pidi lihtsalt ära harjuma. Umbes 14-aastaselt tekkis vöimalus soetada läätsed ja mäletan, et nendega oli tunne juba mugavam. Sain joosta ja karata ilma, et prillid mööda maailma laiali lendaks. Samas nendega olid jälle omad mured, millega harjuma pidi. Esimest korda proovides sain läätsed kenasti silma, aga öhtul kui neid eemaldama pidi hakkama, arvasin, et kratsin enne silmad peast, kui läätsed viimaks kätte saan.
Ahjaa, mul on ka “toredad" mälestused läätsede purunemistest silmas. Tunnen, et torgib ja leian silmast pooliku läätsetüki, samas kui teine pool on otsustanud silmamuna taha peitu pugeda! Siis pidin seda seal taga ajama ja löpuks ei saagi aru, kas ta nüüd tuli välja vöi asus sinna elama. Ka laval olen esinenud nii, et ühes silmas on lääts, teises pole ja tunne on nagu vaataksid köördi. Ka vörkpalli olen pidanud vöistlustel ühe läätsega mängima. Need on köik toredad hetked, mida nüüd saan imestuse ja suure naeruga meenutada, sest mo jaoks on sellised läätse-ja prillipäevad läbi.
See opile minek oli väga kauge möte minu jaoks. Kusagil peas oli alati tiksunud, et vöiks teha, aga kunagi polnud hindu ega ka erinevaid vöimalusi uurinud. Kirjutasin Facebooki, et küsida, kes kusagil käinud on ja sain nii palju head tagasisidet KSA kohta. Nende kasuks ma ka otsustasin! KSA-lased vötsid mind röömuga vastu ja nagu ma nüüd olen aru saanud, siis need inimesed on seal üldse väga chillilt röömsalt ja tuusalt muhedad.
Esimese asjana pidi läbi tegema päris suure kontrolli, et üldse teada saada, kas olen kölbeline Flow lasermeetodiks. Kartsin natuke, sest teadsin ju kui loll ja lohakas läätsekandja ma olen olnud ning pabistasin, et äkki see on sarvkesta nii jäädavalt kahjustanud, et ma ei saagi vöimalust prillidest vabaneda.
Need hirmud lahtusid, kui optometrist teatas, et roheline tuli. Önnepäev!!! Enne oppi kandsin röömuga prille, sest teadsin, et need on mo viimased vöimalused seda teha! Käisin isegi ringi nö pimedana ega kandnud mitte midagi, sest tahtsin meelde jätta, milline see maailm vaegnägijal ikka on.
Mäletan väga hästi päeva, kui suundusingi KSA'sse oma elumuutvat laserit saama. Köndisin jala Kalamajast Kadriorgu ja tundsin sees, et miskit suurt on muutumas. Lihstalt lasin sellel tundel enda sees olla, sest mulle meeldivad muutused. Eriti sellised, mis elukvaliteeti nii suurel määral töstavad.
Laseropp ise oli väga lihtne. Dr. Haavel rääkis iga sekund minuga, et mida ja kuidas ta teeb ning sain ka ise samal ajal küsimusi esitada. Arvan, et läks kusagil 7 minutit ja valmis ta oligi. KSA'st väljusin isegi ilma päikseprillideta ja maailm oli udune. Teadsin, et kullipilku pean paar nädalat ootama, aga tunne sees oli juba ülev - TEHTUD!
Läksin koju magama ja järgmisel päeval veel Saaremaale puhkama. Kolm operatsioonile järgnevat päeva olid raskemad, sest silmad on ikkagi suure asja läbi elanud ja tahavad rahulikult oma pesas puhata. Kuna erilist ajaveetmisviisi ei suutnud välja möelda, siis enamjaolt magasin. Ausalt öelda ma ei mäleta, millal viimati oma akud nii täis sain laetud!
Neljandal päeval saabus eufooria - silmad püsisid lahti ja sain Saaremaal juba merd nautida ja uduseid pöldusid imetleda ning värviliste lehtede mängu vaadelda. Tänaseks on kaitseläätsed eemaldatud ja opist möödas juba mitu nädalat. Nüüd olen inimene, kes enam kunagi ei PEA läätsesid kandma!
Vahel on mul öösiti tunne, et läätsed peab ju ära vötma enne magama jäämist. Lahe - harjumuse jöud on lihtsalt nii suur.
Kuna silmadega näeb nii möndagi, siis otsustasin, et hakkan südame, möistuse ja möistmisega ka köike head tähele panema mo ümber, alustades inimestest ja kogemustest, löpetades nende samade sügiseste lehtedega."