Eesti kiireim naine käis KSA's
Maarja Noorak on kaunis neiu, kes peamiselt töötab maamõõtjana, kuid kes ühtlasi on ka Eesti kõige kiirem naine. Nimelt on tema hobiks mootorrataste ringrajasõit, kus ta seljatab paljud noormehed.
Finantsjuhi ja maamõõtjana töötav Maarja Noorak (32) on mootorratastega ringrajal sõitnud juba üheksa aastat, purustanud mitmeid rekordeid ning võitnud tähtsaid võistlusi. Kui ta 2006. aastal esimest korda EMV etapi Rookie 600 ja 1000 ühisstardis koos teistega alustas, oli ta üle 14. aasta esimene naine. Tähelepanu on ta oma motokarjääri ajal saanud palju, sest lisaks oma soole ning kaunile välimusele on ka tema tulemused märkimisväärsed. Nimelt on ta 2011. aastal võitnud Eesti Karikavõistlused, võistledes ainsa naisena meesteklassis ja tituleeriti parimaks naismotosportlaseks.
Nägemisprobleemid segasid mootorrattasõitu
Maarja alustas oma motokarjääri nägemisprobleemidega. Viimased viis aastat on ta sõitnud aga oluliselt mugavamalt kui enne, sest käis KSA Silmakeskuses silmaoperatsioonil ja vabanes oma lühinägelikkusest. "Inimene harjub heade asjadega nii ruttu. Ega ma väga ei mäletagi prillikandmise aega, see tundub nii kauge ja võõras. On tohutult nauditav, kui prille enam vaja ei ole," sõnab Maarja rahulolevalt.
Kuigi tal üldiselt prillide kandmise vastu midagi polnud, siis ei osanud ta ettegi kujutada, kui palju mugavamaks elu ilma nendeta muutub. "Ilma prillideta on mul mugavam tööd teha. Olen maamõõtja ja viibin pool tööajast objektidel ringi trampides, käed töövahendeid täis. Väga mugav on, et ei pea pidevalt prille kohendama," kirjeldab Maarja oma tööpäevi.
Läätsede kandmine oli isegi eluohtlik
Kontaktläätsesid kandis kiirusi armastav naine ainult ringrajal kihutades, sest prillidega sõitmisel on vaateväli kitsas. "Kuna ala on väga ekstreemne, siis oli läätsede kandmine minu jaoks kohati isegi eluohtlik!" ütleb ta. "Pean väga pinevalt rada jälgima ning silmade pilgutamine jääb seetõttu väga harvaks. Kiivrisse puhuv tuul kuivatas silmas läätsed niivõrd ära, et järgmisel pilgutusel kippusid need paigast liikuma."
Nii muutus naise nägemine aga väga uduseks. Polnud ka harukordne, kui sõidu ajal tuli üks lääts silmast. Õnneks seda võistluste ajal ei juhtunud, kuid ebakindlust tekitas küll. “Nüüd on sõitmisel üks väga segav asjaolu vähem ja seega on ka minu hobi mulle tunduvalt nauditavam!” rõõmustab Noorak.
Maarja Noorak tõdeb, et ega prillide kandmise ajal tal väga raske ei olnud, kuna sellega kohaneb. Seetõttu ei tundunud ka opp talle üldse nini oluline asi, mida ette võtta. "Nendel, kellel opp tegemata, ongi raske ette kujutada, kui hea pärast olla on," naerab ta.