Näitleja Maarja Johanna Mägi silmade laserprotseduurist: „Kartsin, et hakkan oma prille igatsema.“

Ta lõpetas 2020. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli. Samast aastast alates on ta Vanemuise teatri näitleja ja mänginud mitmetes ülimenukates eesti filmides. Näiteks on ta paljude eestlaste südamesse pugenud „Apteeker Melchiori“ filmitriloogiast Keterlyni rolliga, mille tõttu sai ka selle aasta EFTA galal pärjatud Eesti parima naisnäitleja tiitliga. See nimekiri on ülimalt muljetavaldav ja kadedust tekitavalt põnev! Need saavutused kuuluvad kõik vaid kõigest 26-aastasele näitlejale Maarja Johanna Mägile, kes ongi seekordse KSA blogiloo peakangelaseks! Räägime intervjuus tema elust näitlejana ning sellest, mis võlub teda teatrilaval ja mis filmikaamera ees. Samuti tuleb juttu dilemmast - mida teha, kui vajadus lühinägelikkusest vabaneda on suur, aga samas kuuluvad identiteedi juurde ka prillid? Head lugemist!


Maarja Johanna filmi "Apteeker Melchiori" võtetel. Foto ja artikli päisepilt: Robert Lang

Kas teadsid juba väiksena, et tahad saada näitlejaks? Kas kujutasid ette, et vaid mõne aastaga pärast Lavaka lõpetamist jõuad oma karjääriga sellisesse kohta nagu täna?
 
Päris väiksena oli võib-olla mu esinemispisikut vanematele näha küll. Varateismelisena aga olin üks tagasihoidlikumaid lapsi klassis. Olin väga vaikne ega suutnud klassi ees esitlustki teha. Millalgi gümnaasiumi alguses tuli see näitlemise soov jälle tagasi.
 
Kindlasti ei lootnud ega arvanud ma, et olen kolm aastat pärast Lavaka lõpetamist sellises kohas nagu täna ja saan teha lisaks teatrile ka nii palju filmi. Olen ülimalt tänulik, et saan olla näitleja ja lisaks enda elu elamisele, kogeda veel nii paljude teiste inimeste elu.
 
Palun vii meid korraks kulisside taha. Milline on Sinu kui näitleja igapäev kui selline asi üldse eksisteerib?
 
Teatrinäitlejal on rutiini rohkem kui filminäitlejal, aga kuna enamik ajast olen ikkagi teatris tööl, siis on tüüpiline päev täitsa olemas. Proovid on teatris kell 11-15 ja 18-21. Tihti on aga õhtuti proovi asemel etendus, see algab tavaliselt kell 19. Kõige pikem tükk lõpeb mul peale kl 23. See on selline tavaline päev, aga lisaks oma teatritööle, on palju ka lisaprojekte. Näiteks siis filmivõtted, mis võivad olla täiesti igasugusel kellaajal, ka öösiti.
 
Kas jõuad ka puhata ja ennast laadida? Kuidas seda teed ja millised on Sinu vabaaja tegevused?
 
Mu töö on suures osas ka mu hobi. Näitlejatöö võimaldab süveneda paljudesse eri valdkondadesse. Praegu harjutan klaverit uue lavastuse jaoks. Näitlejana vahetuvad hobid tihti kiirelt, tuleb uus roll ja uus tegevus. Üks hobi, mis minu juurde tuli ja jäi, on akrobaatika. See on väga hea füüsiline trenn, aga sama palju ka psühholoogiline ehk pidev enese piiride katsetamine. Tööst vabal ajal käin tihti looduses, see aitab mul kõige paremini mõtteid tuulutada ja ka reisida meeldib.


Foto: Martin Ahven 

Mis erinevused ja võlud on näitlemisel filmis versus teatrilaval?
 
Vormiliselt on väga erinev, aga sisuliselt pole vahet. Rolliloome käib ikka samamoodi, kuid jah, teatris olen laval, mis on väga tinglik keskkond. Filmis on võttekohad enamasti väga reaalsed, kui tegevus on näiteks väljas, siis ka filmime õues.
 
Teine asi on muidugi publik, teatris olen vaatajatega samas ruumis ja vahetus kontaktis. Filmis olen publikust justkui eraldi, filmime täiesti teisel ajal ja kohas, kui see, kus inimesed seda pärast näevad. Samas saab kaamera minna näitlejale väga lähedale, mis tekitab ka vaatajas palju intiimsema ja lähedasema kontakti.
 
Millised on Sinu tööalased unistused tulevikuks?
 
Püüan olla pidevalt avatud uutele kogemustele ja võimalustele. Tihti on kõige erilisemad projektid olnud sellised, mida ei ole varem osanud isegi ette kujutada. Tuleb see, mis tulema peab. Loodan muidugi, et saan jutustada lugusid, mis mind ennast kõnetavad.


Johanna Maarja EFTA galal pärast Eesti parima naisnäitleja tiitli võitmist.

Räägime aga nüüd sellest, mis Sind KSA Silmakeskusesse tõi. Sul oli päris korralik miinus, ligi 4-dioptrit. Milline oli Sinu elu prilli- ja läätsekandjana? Mis olukordades lühinägelikkus Sind segas?
 
Sain oma esimesed prillid päris noorelt, olin vast kuskil 10-11-aastane. Läätsesid hakkasin rohkem kandma teatrikooli minnes. Mäletan, et ostsin oma esimesed läätsed enne Lavaka katseid, sest teadsin, et nad tahavad, et oleksin ilma prillideta, aga tahtsin ise ju midagi näha ka. Esimese läätse silma panemisega läks 40 minutit, aga ma ei jätnud jonni, mul oli tõesti suur motivatsioon see silma saada.
 
Pikkade aastatega harjub prillide ja läätsedega täiesti ära, aga see ei tähenda, et need poleks mind seganud. Kuna mu silmad väsisid juba kuskil 7-8 tunnil ära, siis käis pidev arvutamine, kas panen läätsed hommikul, et saaksin nendega trennis olla või õhtul, kui on etendus.
 
Siis veel pidev mure teatrisse minnes, kas läätsed ikka said kaasa. Mõned korrad, kui olen need maha unustanud, olen pidanud ka ilma läätsedeta etendusi mängima. Midagi katastroofilist ei juhtunud, aga endal oli üsna igav - mängiks nagu üksi laval, teisi väga ei näe.
 
Samamoodi töövälisel ajal, näiteks matkadel on üsna ebamugav ja ka ebahügieeniline läätsedega jahmerdada, samas kui ka prillid erinevates loodusoludes pole kõige mugavamad. Nüüd tunnengi, et elu on lihtsalt palju mugavam, enne silmade korda saamist ei osanud seda vabadust isegi nii palju hinnata.
 
Kas Sul on mõni meeldejääv või naljakas lugu rääkida veel sellest ajast, kui lühinägelik olid?
 
Kord oli mul laval stseen, kus oli suuremat sorti segadus ja sahmerdamine ühe tekiga. Mu lavapartner vaatas, et olen sinna kuidagi kinni jäänud ja aitas mul selle peast ära võtta, kuid kuidagi hooga juhtus nii, et ta sõrm läks mulle silma. See oli päris valus ja ebamugav ning sain aru, et lääts on silmast ära kukkunud. Õnneks oli stseen juba peaaegu läbi ja sain lasta silmal lava taga puhata, aga ärritus ei jäänud vähemaks. Loputasin silma ja panin tilku, aga midagi ei aidanud, panin ka juba uue läätse silma, aga valu oli nii suur, et sain aru, et midagi on ikka väga valesti. Lõpuks leidsin läätse silmalau alt, mu lavapartner oli selle mulle kogemata silma taha lükanud.


Etendus Vaba(n)dus. Foto: Gabriela Urm 

Mis andis Sulle viimase tõuke laserprotseduurile tulemiseks?
 
Sellel suvel olid filmi „Aurora” võtted ja sain aru, et läätsedega saab olema väga raske seda filmi teha. Ma arvan, et suurem osa näitlejatööst väljendubki silmas. Filmis on suurtes plaanides fookus silmal eriti suur ja kui on pikad võttepäevad, siis üks hetk väsivad silmad ära ja töökvaliteet ka kannatab selle all.
 
Periood mõttest operatsioonini oli päris lühike, sest sain aru, et kui tahan enne võtteid silmad korda saada, pean seda tegema kohe. Nii saigi esimene aeg kontrollile kirja pandud ja siis kohe ka juba protseduur. Õnneks sain aja täpselt sellele päevale, mis oli mulle taastumiseks kõige parem.


Maarja Johanna filmi "Aurora" võtetel, kus ta mängib peaosa. Foto: Gea Kumpel

Millised olid Sinu ootused Flow 2.0 laserprotseduurile tulles ja kas need vastasid tegelikkusele?
 
Päris paljud mu tuttavad on ka varem KSAs käinud ja uurisin enne, et kuidas siis on. Kõik, kellega rääkisin, olid rahul. Samuti aitas eelnev kontrollkäik, kus sai küsimusi küsida ja kus kogu protseduur läbi arutati. See kõik võttis eelnevaid hirme vähemaks.
 
Kartsin kõige rohkem, et ma ei suuda rahulikult lamada ja mis siis juhtub, kui kogemata silma liigutan või pilgutan, et kas siis rikun kõik ära. Tegelikult ei ole see võimalik. Enne protseduuri pannakse silma tuimestavaid tilku ja ka silmalauhoidja. Tänu tilkadele ei tekkinud ka pilgutamisrefleksi. Ka laser jälgib silma mikroliikumisi ja liigub kaasa. Kuigi protseduur ei olnud just eriti mugav, siis nüüd kogedes neid tulemusi, teeksin seda iga kell uuesti.
 
Oled elanud nüüdseks pea 2 kuud prillivaba elu. Mis on Sinu elus muutunud võrreldes varasemaga? Kas oled rahul, et laserprotseduuri ette võtsid?
 
Olen tõesti täiesti siiralt väga rahul. Lihtsalt kogu sehkendamine prillide ja läätsedega on minevik. Lisaks veel pidev mure, et kas läätsed said ikka kaasa ja kui reisile minna, siis kui palju lisaläätsi peaks võtma, kui midagi juhtub. Tahaks öelda, et eriti suvel on ilma prillideta olla hea, aga tegelikult pole ma veel talverõõme nautida jõudnud. Kujutan juba ette kuidas talvel pakasega tuppa astun ja ei peagi esimene minut udu sees ootama, kuniks prillid selginevad.
 
Nimeta 3 hetke või tegevust, mis on sel suvel tänu korras nägemisele ilusamad või erilisemad olnud?
 

• Esiteks on töötamine läinud nii palju lihtsamaks. Nii nagu ma arvasin, siis ilma läätsedeta filmimine on nii palju parem. Mu silmad ei väsi ja näen tõesti väga hästi. Palju vabadust on andnud see, et olen saanud olla läätsedest sõltumatu.

 

• Sellel suvel tundsin esimest korda seda ilu, kui saab ujudes ümbrust näha. Kuigi paljusid tegevusi saab teha läätsedega, siis ujudes võtsin ma üldjuhul ikka läätsed ära, eriti kui vee all silmad lahti ujuda. Puhkuse veetsin Mehhikos, kus nägi vees meeletult erinevaid kõige imelisemate värvidega kalu, meritähti ja muidugi hiiglaslikke kilpkonni.

 

• Olen avastanud päikeseprillide kandmise! Varem ma seda eriti ei teinud, sest suviti, mis on põhiline päikseprillide kandmise aeg, käin ma ikka tihti ujumas. Olles kusagil, kus on lähedal jõgi või meri või mõni muu ujuda kannatav veekogu, siis ikka on hea jälle vees käia, vähemalt peaks selleks koguaeg valmis olema. Läätsedega ma ujumas ei käinud, seega oli parem prille kanda, mis jällegi välistab päikeseprillide kandmise. Kui mõnus on ringi käia, ilma et päike silmi kõrvetaks!

Maarja Johanna filmi "Vigased pruudid" võtetel. Foto: Tanel Tatter 

Mida ütleksid neile, kes tahaksid lühinägelikkusest vabaneda, aga pole seda mingil põhjusel veel teinud?
 
Ma sain prillid umbes neljandas klassis, see tähendab, et olin prillikandja olnud kuskil 15 aastat. Mul oli varem kujutlus, et prillidest ma küll loobuda ei saa, see on osa mu identiteedist ja mulle ka meeldisid mu prillid. Tundsin, et prillid on väga suur osa minust endast ja annaksin nii endast tüki ära, seetõttu ei võtnud ka protseduuri pikalt ette.
 
Kui olud ikkagi nii kaugele läksid, et prillidest vabanemine oli juba väga vajalik, siis mõtlesin, et kui ma tõesti oma prille nii väga igatsema hakkan, saan ju 0-klaase kanda. Tegelikkuses olen ma pärast prillidest vabanemist neid null korda igatsenud. Ka see jutt identiteedist ei pane mind kuidagi prille uuesti kandma, ma lihtsalt ei vaja neid.
 
Kui on keegi, kes tahaks prillidest vabaneda, aga kardab protseduuri, siis soovitan minna alguses lihtsalt uuringutele. Esiteks, saad sealt teada, kas sulle üldse on võimalik protseduuri teha ja kui on, siis saad kõike küsida. Minult võttis uuringul käik ja optometristiga rääkimine kõhklusi ja hirme väga palju vähemaks.