Urmas Saat: "Laserprotseduur oli kui kaks sääsehammustust"
3. veebruar 2020
Ta on mägedes. Lumelauaga. Tuhiseb ohtu aimamata mäest alla. Tal olid kontaktläätsed silmas, sest mäel on optilisi prille väga ebamugav kanda. Ja siis see juhtus – üks kontaktläätsedest lendas silmast ära. Tema miinused olid korralikud – ühes silmas -2.75 ja teises -2.5. Prillikandjad teavad, et selliste miinustega ilma abivahendite selgelt ei näe midagi. Ka uduselt on pilt sedavõrd hägune, et silmanägemise peale loota ei saa. Ja siis lendas ka teine lääts minema! Lumisel mäel, kõrgel pilvede piirilt lumelauaga alla kihutades.
Nüüd, aastaid hiljem sellele ohtlikule kogemusele tagasi mõeldes Urmas Saat (56) muheleb, aga tol hetkel oli asi naljast kaugel. Olukord lõppes küll hästi, aga igal hommikul oli seoses kontaktläätsedega pinge üleval – Urmas ukerdas oma läätsesid silma, samal ajal terve seltskond tema järgi ootamas, et üheskoos mäele suunduda. „Jube jant oli nende kontaktläätsedega kogu aeg! Kord unustasin need ka sauna ette ja üks läätsedest kleepus silmamuna külge kinni. Siis oli kiire arsti juurde minekuga... Õnneks sai kõik korda, aga selline pidev ärevus tüütas lõpuks ära,“ tunnistab terve elu aktiivselt spordiga tegelenud Urmas.Sport ja prillid ei käi koos
Pikalt Hawaii Expressi tegevjuht olnud ja täna matkasuvilate müügiga tegelevat firmat juhtiv Urmas sõidab maanteeratast, lumelauda ja tegeleb triatloniga. Talvel saab vahelduseks ka veidi suusatada. Kõik need on hea nägemise alad, vajades teravat nägemist ka kõige keerulisemates ilmastikutingimustes. Lörts, vihm, udu, ere päike ja tihe lumesadu – kõigega peab hakkama saama. Lühinägelikkus muutis tema sportimise märkimisväärselt keerulisemaks, sest prillidega olid need alad ebamugavad ja vaat et isegi võimatud, aga ka kontaktläätsed ei pakkunud täit turvatunnet. Ujumine kontaktläätsedega ei ole üldse väga soovitatav tegevus, kuna soolane ja kloorine vesi võib läätse kahjustada.„Mul olid lapsest saati prillid olnud, olin nendega harjunud. Prillid läksid mu imagoga kokku ja jätsid minust targa inimese kuvandi,“ naerab Urmas ja vihjab, et paljud tellivad endale nullklaasidega prillid just selle „targa välimuse“ sooviga.
Nõuka ajal olid tal eriti lahedad prillid. Välismaa omad, kallid ja šefid. Sel ajal selliseid naljalt saada polnud. Osava noormehena organiseeris ta endale ka optiliste klaasidega päikeseprillid, mida nõukogude ajal oli ülivähe. Seega oli prillidega asi justkui selge – need olid ilusad, uhked ja sobisid talle.
„Aga nendega oli samuti kogu aeg üks suur jant! Küll olid mu uhked prillid katki, kadunud või kuhugile ununenud. Kui raamid täitsa kasutuskõlbmatuks muutusid, siis samu raame ma ei saanud ja uutega enam ei rahuldunud, sest need tihtipeale polnud nii kerged ja mugavad kui eelmised,“ meenutab Urmas üht olulist hetke, mil tekkis esimest korda tõsisemalt mõte nägemist laserprotseduuriga korrigeerida.
Hirm takistas elumuutust
Urmas siis kohe aga ei tegutsenud. Hirm oli. KSA Silmakeskuse arst dr Ants Haavel on tal hea sõber ja ütles, et laserprotseduur on kui kaks väikest sääsehammustust, ei midagi hirmsamat. Urmas aga ikka mõtles ja kahtles. Mõtles aga sedavõrd pikalt, et kui ta ühel hetkel otsustas protseduuri ära teha, siis oli dr Haavel kahtleval seisukohal. Urmase silmad olid küll protseduuriks sobilikud, aga tema vanus oli ületanud maksimumpiiri, kellele KSA’s protseduure tehakse. „Ma olin tol hetkel 50, üldiselt üle 40-aastastele dr Haavel enam protseduuri teha ei taha, sest selles vanuses vajavad inimesed reeglina ka juba plussprille, mis tähendab, et ühed prillid tuleb vahetada teiste vastu. Aga olin endas kindel – soovisin lühinägelikkusest vabaneda ja nautida prillivaba sportimist. Õnneks nõustus lõpuks ka Ants,“ räägib Urmas.
Otsus oli tehtud ja protseduuriaeg ühe reedese päeva pärastlõunaks broneeritud. Vastutustundliku täiskasvanuna oli Urmasel päeva esimesel poolel veel üks koosolek planeeritud, mida juhtida, kui äkki ta tundis, et keha ja meel veavad alt. Hirm eesootava protseduuri osas sai võimust, jalad läksid nõrgaks ja koosolekut ta jätkata ei suutnud. „Jalad olid nagu makaronid all, nii halb oli olla. Ma olen muidu päris julge mees ja eriti midagi ei karda, aga see silmadega protseduurile minek oli nii tugevalt seotud psühholoogiaga, et tekkis suur hirm."
Ülevoolav emotsioon selgest nägemisest
Läksin KSA’sse, Ants rahustas mind maha ja saime protseduuri tehtud. Oli tõepoolest nagu kaks sääsehammustust, kuigi taastumise perioodile oleksin pidanud vähem lugemist planeerima,“ ütleb Urmas ja lisab, et ta pidi kohe pärast protseduure süvenenult lugema mitmeid olulisi lepinguid ja seda oli väga keeruline teha. Silmad väsisid ja nägemisteravus polnud päris see, mida vaja. Peale protseduurist taastumist tekkiski üsna koheselt lugemisprillide vajadus. Urmase vanuses protseduuri tehes on see ka üks kõige tavapärasemaid „kõrvalnähtusid“.
Samas mäletab ta, mismoodi pisarad tahtsid ülevast emotsioonist silma tulla, kui ta mööda Pirita teed jooksmas käis ja ühel hetkel Tallinna siluetti oma silmadega täiesti selgelt nägi. Isegi prillidega polnud see vaade nii klaar olnud kui nüüd enda silmadega. „See oli nii lahe tunne! Elu on üldse pärast nägemise korda saamist palju vingemaks muutunud. Pisiasjad on oluliselt selgemad – näiteks duši all käimine, vihmase ilma nautimine ja loomulikult sportimine.“
Kõik on ise oma elu juhid
„Tunne sees peab olema kogu aeg hea ja rõõmus, selle järgi tegutsen iga päev. Iga inimese elu on täpselt selline nagu ta ise soovib. Kui julgeda unistada, siis saab neid unistusi ka ellu viia. On vaja vaid piisavalt tahtmist, pealehakkamist, usku ja usaldust,“ ütleb seitse aastat tagasi KSA Silmakeskuses laserprotseduuri läbi teinud ja siiani ideaalselt kaugele nägev Urmas Saat julgustavalt.
Kas soovid samuti miinusprillidest&läätsedest vabaneda? Tule Flow 2.0 silmauuringule ja saa teada, kas oled sobilik Flow 2.0 laserprotseduuriks. Registreeri uuringule SIIN.