Trio to Rio
Eesti tuntuimad kolm õde on vist küll Tallinna vanalinnas seisvad mitusada aastat vanad hooned, kuid Eesti kuumimad kolm õde on hetkel kahtlemata õed Luiged. Kolm graatsiat – Leila, Liina ja Lily – on mitte ainult ilusad, aga ka kiired. Maratoonlastest õdede eesmärk on pääseda 2016. aastal Rio de Janeiros toimuvatele olümpiamängudele ning meil on suur rõõm tõdeda, et möödunud pühapäeval astusid nad sellele taas sammukese lähemale – Lily täitis olümpianormi, lõpetades Valencia maratoni ajaga 2:40.26.
Trio to Rio kõlab küll nii üksmeelselt ja ühtselt, justkui oleksid panused all or nothingehk kõik või mitte midagi – kas lähevad kõik kolm või ei lähe mitte keegi, kuid tegelikult õed siiski üksteist tagasi ei hoia ning läheb ikka see, kes normi täidab. Pärast Lily pühapäevast eneseületust on hetkel Riosse minemas kolmest õest kaks, kuid varem joostud maratonid annavad põhjust uskuda, et triost ei saa duo. Nimelt hoiab Leila, kel norm siiani täitmata, enda käes kiireimat isiklikku maratonirekordit – 2:37.12 (Liinal on see 2:39 ja Lilyl 2:40.26) ning plaanib olümpianormi täita jaanuarikuus Dubais või Houstonis.
Kuigi võistlustel on igaüks enda eest väljas – „Ei ole nii, et kuule, ma ootan sind ka järgi”, naljatleb Lily, siis trenni tehakse ja treeninglaagrites käiakse ikkagi koos. Motivatsioon tuleb tüdrukutel enda seest – nagu nad ise ütlevad, teevad nad seda kõike unistuste nimel ja üheks selleks on Eesti rekordi püstitamine. Pingutama utsitab muidugi ka sõbralik õdedevaheline rivaalitsemine, sest kes ikka nõrgim lüli tahab olla. Ent kui eesmärk on ühine, jooksevad õed ühes tempos ning on mitmel korral lõpetanud Eestis võistluse käest kinni hoides. Meie tögamisi küsitud küsimuse peale, kuidas nad siis karikaid ja auhinnarahasid sel juhul jagavad, puhkevad kõik kolm südamest naerma ja vastavad kui ühest suust, et „Eks ikka õelikult”.
KSA usub, et sedasi õelikult jõuavad nad tuleval aastal ka olümpiale ning Riole läheb ikka trio, mitte duo. Kui kuulata, milline on tüdrukute treeningmaht, siis ei ole teisiti lihtsalt võimalik – laagrites joostakse 200 km nädalas ning keskmine kilomeetri aeg on 4:30 (kusjuures taastav ja rahulik tempo on nende jaoks 5:00 – aeg, millega tublim harrastussportlane võistlusel keele vestile ja lihased krampi jookseb). Ent maratonile pääsemine pole nagu kalapüügiloa taotlemine, et täidad ankeedi üks kord ära ja ongi edaspidi hooleta. Ennast peab tõestama igal aastal ning ilma kulukate, kuid vajalike treeninglaagriteta poleks see lihtsalt võimalik. Sestap on kolmel õel peale KSA veel mitu toetajat, kellest tuntuima – Adidase – tunnuslausest tüdrukud juhinduvadki:Impossible is nothing. Seega – tehke ära, õed Luiged – trio to Rio!
Vaata videost, kuidas tüdrukud pisut enne Lily olümpianormi täitmist Keenia treeninglaagriks valmistusid ja mida nad ise maratoonlase elust arvavad.