Prof. Jonathan Latham: GMO ohud

31. juuli 2017

Tutvustame teile geneetiliselt muundatud organismide loogikat ja ohtusid läbi GMO teadlase Jonathan Lathami artikli. Eestis on ka viimastel aastatel GMO hiilivalt, kuid laialt levimas tänu suurkorporatsioonide ja lühinägelike lokaalpoliitikute koostööle.

Minu nimi on Jonathan Latham ja olen hariduselt bioloog. 1990-ndate alguses tegelesin geneetiliselt muundatud taimede loomisega (mida kutsutakse sageli GMO-deks ehk geneetiliselt muundatud organismideks), sest see oli osa uurimistööst, mis andis mulle doktorikraadi. Me panime neisse taimedesse mitmesuguste võõrorganismide, nagu viiruste ja bakterite, DNA-d.

Ma ei olnud kuigivõrd mures selle pärast, mis mõju võiks geneetiliselt muundatud taimedel inimeste tervisele või keskkonnale olla. Osa minust ei muretsenud kindlasti seetõttu, et olin noor teadlane, kes alles otsis oma kohta bioloogia ja teadusuuringute keerulises maailmas. Teisalt – me ei kujutanud kunagi ette, et meie loodud GMO-sid kunagi kasvatataks ega söödaks. Seega mina arvasin, et GMO-sid luuakse vaid uurimiseesmärgi nimel.

Aja jooksul sai selgeks, et teatud ettevõtetel oli asjast oma nägemus. Mõned mu vanemad kolleegid jagasid minuga oma skeptitsismi, et kaubanduslikud huvid tõttavad teaduslikest avastustest ette. Kuulasin neid hoolega ja olin sama meelt. Täna, pea 20 aastat hiljem, kasvatatakse GM-vilju, eriti sojaube, maisi, papaiat, rapsi ( kanoolat ) ja puuvilla, mitmes paigas üle maailma.

Sõltuvalt sellest, mis riigis te elate, võivad GM-tooted olla märgistamata ja seega teie teadmata toidulauale sattuda. Tõenäoliselt sisaldavad GM-vilju (nagu maisi ja sojat) töödeldud toidud. Ent enamik vilju on siiski endiselt mitte-GMO-d, sh riis, nisu, kaer, oder, tomatid, viinamarjad, oad jpt. Lihasööjate jaoks on GMO tarbimine pisut erinev. Loomapidamises ei kasutata GM-loomi (kuigi geneetiliselt muundatud lõhe ootab alates 1993. aastast FDA heakskiitu), küll aga on suurtes farmides tõenäoliselt kasutusel GM-mais ja -sojaoad. Sel juhul on toodete märgistamisküsimus ja potentsiaalne mõju veelgi laiaulatuslikum.

Nüüd, kogenud teadlasena, usun, et GM-viljade aretus on peajagu ees meie teadmistest nendega kaasnevate riskide kohta. Põhjused, miks ma nii arvan, on tegelikult väga lihtsad. Bioloogina oskan hinnata bioloogiliste organismide keerukust ning nende kasulikke ja kahjulikke omadusi. Seevastu teadlasena olen muutunud tunduvalt aupaklikumaks teaduse võime ees teha looduse keerukuse ja mitmekesisuse mõistmisel palju enamat kui vaid pealispinna kompamine. Parafraseerides klisheed, oskan üha enam hinnata seda, et teadlastena teame me üha vähem.


Vead GMO riskide hindamisprotsessis

Mõned minu GMO-dega seotud küsimused on lihtsalt praktilised. Olen lugenud arvukalt GMO-de riski hindamise juhiseid. Need on dokumendid, mille alusel valitsused tõestavad GMO-de ohutust. Kuigi need dokumendid on üpris pikad ja keerukad, on nende pikkus eksitav, sest peatutakse triviaalsetel küsimustel. Veelgi enam, neis kirjeldatud eksperimendid on sageli ebaadekvaatsed ja hooletult läbi viidud. Teaduslikud kontrollid on puudulikud, protseduure ja kemikaale on halvasti kirjeldatud ning tulemused on sageli ebaselged või tõlgendamatud. 

Selle tulemusel sõltuvad andmeid üle vaatavad valitsuse ametnikud taotlejate hinnangust ja peavad lihtsalt uskuma, et uurimistulemused kinnitavad seda, mida taotleja väidab. Leidub teisigi elementaarseid teaduslikke vigu, näiteks taotlused rutiinselt ignoreerivad või ei pööra tähelepanu ilmselgetele ohumärkidele nagu ootamatuid tulemusi andnud eksperimendid. 


GMO-dega seotud ohud

Lisaks sellele, et ma sügavalt kahtlen riskide hindamiskvaliteedis ja terviklikkuses, on mul GMO-dega seoses teaduslikke murekohti. Need murekohad on seotud peamiselt kindlate transgeenide ja tunnustega.

Paljud GM-taimed on loodud sisaldama omaenda insektitsiide ehk putukamürke. Neid GMO-sid, mille hulka kuuluvad mais, puuvill ja sojaoad, nimetatakse Bt taimedeks. Bt taimed on saanud oma nime selle järgi, et nad sisaldavad transgeeni, mis toodab bakterist Bacillus thuringiensis proteiinibaasil toksiini (mida kutsutakse mõnikord Cry toksiiniks). Paljud Bt viljad sisaldavad selliseid Cry toksiine hulgi. Nende valmistajad usuvad, et Bt toksiinid on putukaspetsiifilised ja ohutud. 

Paraku on hulgaliselt põhjuseid, miks nii nende ohutuses kui spetsiifilisuses kahelda. Üks mure on see, et bakter Bacillus Thuringiensis on täiesti eristamatu tuntud antraksibakterist (Bacillus Anthracis). Lisaks on Bt insektitsiididel sarnane struktuur nagu ritsiinil. Ritsiin on teadatuntud ohtlik taimetoksiin, mille imeväikse kogusega mõrvati 1978. aastal Bulgaaria kirjanik ja dissident Georgi Markov. 

Kolmas murekoht on see, et Bt proteiinide toime on teadmata, ometi peetakse teaduses aksiomaatiliseks seda, et tõhus riski hindamine nõuab selget arusaama mis tahes GMO transgeeni toimemehhanismist, et selle ohutuse tõestamiseks või ümberlükkamiseks saaks läbi viia asjakohaseid katseid. Kõik see on seda enam murettekitav, et mõned Cry proteiinid on isoleeritud inimrakkude suhtes mürgised.

Muretsema paneb seegi, et GMO-d on sageli herbitsiidide suhtes resistentsed. See aga paneb talunikke pritsima taimekaitsevahendeid suuremas koguses ja paljud seda teevadki. Hiljuti tehtud uuringud näitavad, et poelettidel müügil olevad sojaoad sisaldavad rutiinselt herbitsiidi Roundupi (glüfosaadi) selliseid koguseid, mida selle tootja Monsanto kirjeldab kui ekstreemset. 

Glüfosaadist räägiti alles hiljaaegu uudistes, kuna Maailma Terviseorganisatsioon ei pea seda enam võrdlemisi ohutuks kemikaaliks, samas kui GMO-dele pritsitakse ka muid herbitsiide, mis on sama murettekitavad. Bayeri toodetav herbitsiid Glufosinaat tapab taimi, kuna see pärsib taimeensüümi glutamiini süntetaas. Seda levinud ensüümi leidub ka seentes, bakterites ja loomades. Seetõttu on Glufosinaat enamikele organismidele mürgine. Õiges koguses mõjub see ka imetajate jaoks neurotoksiinina, mis keskkonnas lihtsalt ei lahustu. Seetõttu on Glufosinaat herbitsiid ainult nime poolest, kuigi tegelikult on see isegi tavapärases põllumajanduses ohtlik.

GM-taimede puhul on olukord hullem. Glufosinaati pritsitakse viljale, kuid selle lagunemist takistab transgeen, mis seda pisut keemiliselt muudab. See teeb taime herbitsiidi suhtes resistentseks, ent kui sööte Bayeri Glufosinaadi suhtes resistentset GM-maisi või -kanoolat, on glufosinaat küll pisut muundatud kujul tõenäoliselt ka nädalaid või kuid hiljem organismis alles. Sellele vaatamata ignoreeriti GMO-de riskide hindamisel GM-viljade suhtes tolerantse Glufosinaadi mõju inimestele.

Veel üks põhus muretsemiseks – enamik GMO-sid sisaldab viirusrida nimega lillkapsa mosaiikviiruse (CaMV) promootor (või sisaldavad sarnast sealõuarohu mosaiikviiruse

 (FMV) promootorit). Kaks aastat tagasi leidis Euroopa Liidu GMO ohutusagentuur, et nad on nii CaMV kui ka FMV promootorite puhul (juba ligi 20 aastat) ekslikult arvanud, et nad ei sisalda proteiine. Tegelikkuses sisaldavad kaks promootorit suures koguses väikest mitmefunktsioonilist viiruslikku proteiini, mis juhib valesti normaalset geeni avaldumist ja lülitab välja taimede põhikaitse patogeenide vastu. Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) püüdis seda leidu varjata. Nende kahjuks märkasime nende leide ühes vähetuntud teaduslikus ajakirjas. See avastus sundis EFSA-t ja muid regulatoorseid organisatsioone selgitama, miks on nad kahe silma vahele jätnud võimaluse, et tarbijad söövad testimata viiruslikku proteiini.

See nimekiri GMO-de olulistest teaduslikest murekohtadest pole kindlasti mitte ammendav. Näiteks on turule tulemas uudsed GMO-d, mis kasutavad kaheahelalisi RNA-sid (dsRNA), millel on potentsiaalselt veel suuremad riskid.


GMO-de tegelik eesmärk

Teadus pole ainus, mille alusel GMO-sid tuleks hinnata. GMO-de kaubanduslik eesmärk ei ole maailma toita või põllumajandust edendada. Tegelikult on nad olemas selleks, et saada intellektuaalne omand (st patendiõigused) seemnete ja taimekasvatuse üle ning selleks, et põllumajandus kasumlikuks muuta. See toimub aga põlluharijate, tarbijate ja looduse arvelt. Näiteks on USA farmerite jaoks seemnete hind pärast GMO-de turule tulekut neljakordistunud ja seemnete valik on suuresti kitsenenud. Seetõttu pole võitlus nende pärast ebaoluline, nende kasutus mõjutab meid kõiki.

Sellest hoolimata on teatud teaduslikud mured debati jaoks määrava tähtsusega. Lahkusin teadusmaailmast suuresti seetõttu, et näis võimatu viia läbi uuringuid ja samal ajal jagada avalikkusele teadmisi ning skeptitsismi, mida minu arvates rahval kui teaduse tegelikul rahastajal ja riskivõtjal on õigus teada.

Teaduse ja tehnoloogia kritiseerimine on endiselt keeruline. Isegi kui paljud akadeemikud saavad staazhi pealt suurt palka, on teaduse skeptiline protsess suuresti puudulik. Seetõttu on GMO-de riskihindamine olnud lühike ja avalikkuse mure kasvab põhjusega. Kuni teaduse kahjustatud mainet ei taastata, on õigustatud arvata, et GMO-sid poleks kunagi tulnud laborist välja lasta.

Artikli autor Jonathan R. Latham, PhD on Bioscience Resource Project ( BRP) kaasasutaja ja tegevdirektor, BRP kirjastab teadusuudisteportaali Independent Science News (independentsciencenews.org). Dr. Latham on avaldanud teadustöid taimeökoloogiast, viroloogiast, geneetikast ja RNA bioloogiast. 

Originaalartikkel: GMO Dangers: Facts You Need to Know 
Allikas: Nutritionstudies

Originaalartiklis refrereeritud artiklid: 

1. Jonathan Latham and Allison Wilson (2013) Regulators Discover a Hidden Viral Gene in Commercial GMO Crops
2. Bøhn, T, Cuhra, M, Traavik, T, Sanden, M, Fagan, J and Primicerio, R (2014) Compositional differences in soybeans on the market: Glyphosate accumulates in Roundup Ready GM soybeans. Food Chemistry 153: 207-215.
3. 
Droge W, Broer I, and Puhler A. (1992) Transgenic plants containing the phosphinothricin-N-acetyltransferase gene metabolize the herbicide L-phosphinothricin (glufosinate) differently from untransformed plants. Planta 187: 142-151.
4. Lantz S et al., (2014) Glufosinate binds N -methyl- D -aspartate receptors and increases neuronal network activity in vitro. Neurotoxicology 45: 38-47. 
5. Latham JR and Wilson AK (2015) Off -­ target Effects of Plant Transgenic RNAi: Three Mechanisms Lead to Distinct Toxicological and Environmental Hazards (http://www.bioscienceresource.org/wp/wp-content/uploads/2015/04/RNAi-Biosafety-DraftPaper-2015-LathamWilson.pdf)
6. 
Mizuki, E, Et Al., (1999) Unique activity associated with non-insecticidal Bacillus thuringiensis parasporal inclusions: in vitro cell- killing action on human cancer cells. J. Appl. Microbiol. 86: 477–486.
7. 
Vachon V, Laprade R, Schwartz JL (2012) Current models of the mode of action of Bacillus thuringiensis insecticidal crystal proteins: a critical review. Journal of Invertebrate Pathology 111: 1–12.


Samal teemal:
1. Dr. Michael Greger "GMO Soy & Breast Cancer"
2. Nutritionfacts" Is Monsanto’s Roundup Pesticide Glyphosate Safe?"
3. Delfi "GMO-vaba riik või GMO Vabariik"
4. Postimees "Eesti ei kasutanud võimalust keelata kaheksa GMO maisiliini kasvatamine riigis"
5. ANH/USA "Half of All Children Will Be Autistic by 2025, Warns Senior Research Scientist at MIT"
6. Põllumajandus.ee " Parlament lükkas tagasi riikliku GMO impordikeelu ettepaneku"



Teemad

Tagid