Operatsiooniõde Ave ja tema kolm kirglikku hobi

Meditsiiniõde Ave Treier on KSA Silmakeskuses eriti eriline inimene, sest ta oli üks esimesi töötajaid. Ta oli meeskonnaliige isegi enne, kui kliinik üldse loodi. Mis on Avet 13 aastat KSA’s hoidnud?
 
Ave tunnistab, et kui igapäevaselt rõõmsa meele ja hea tujuga tööle minna, siis ei saagi aru, et on samas kohas töötanud juba 13 aastat, alates 2005. aastast. “Ants Haavelit, KSA loojat ja silmakirurgi, tundsin ma tegelikult juba varem. Ma töötasin Ida-Tallinna Keskhaigla silmakliinikus operatsiooniõena ning tutvusin Antsuga tema residentuuri ajal. Meil oli juba seal hea läbisaamine, mulle meeldis tema nooruslik olek,” meenutab Ave, kes juba siis unistas erakliinikus töötamisest. Nähes mõni aeg hiljem kuulutust, et peatselt avatav erakliinik otsib silmakirurgiaõde, kandideeris ta kõhklemata. Tuli välja, et hea tuttav dr. Haavel oligi silmakliinikut loomas ja nii nende koostöö alguse saigi.
 


Kaksteist aastat tundub tõeliselt pikk aeg, kuid Ave sõnul on see möödunud suhteliselt kiiresti. KSA Silmakeskus on palju arenenud ja läbinud mitmeid ajajärke, mis lisaks iga päev vahelduvatele klientidele muudavad töö huvitavaks. “Igav ei ole mul kordagi olnud!” ütleb ta rõõmsameelselt.
 
Silmakeskus on muutunud terviseteadlikuks
 
Avele meeldib, et tänaseks on KSA Silmakeskus muutunud oma põhimõttelt ja sisult vägagi tervise- ja loodusteadlikuks. “Me sööme kliinikus nagu Hollywoodi staarid spetsiaalkokkade poolt valmistatud kvaliteetset täistaimset lõunasööki, loeme raamatuid, jagame omavahel filme ja mõtleme kollektiivselt toitumise, tervise ja planeedi koostoimele,” sõnab ta. Naine tunneb, et tänu töölt kaasa saadud uutele teadmistele ja motivatsioonile toitub terve tema pere, mees ja kolm last, tervislikumalt ja paremini. “Ma ise püüan enamuse ajast ka töövälisel ajal loomsettoitu vältida ning tunnen end siis fantastiliselt hästi!”
 
Kui Ave aga operatsioonitoast ja KSA Silmakeskusest välja astub, muutub tema maailm suhteliselt teistsuguseks. Nimelt on tal lisaks imearmsale perele ka kolm hobi, millega kõigiga ta aktiivselt ka tegeleb. Mis need on?
 
Hobi nr 1: jalgrattasõit
 
Ave on vallanud tõeline jalgrattaga sõitmise kirg. Kui mees ja lapsed juba jalgrattaga sõitsid, siis oli loogiline, et varem või hiljem istub ka Ave sadulasse ning naudib seda head sõltuvust tekitavat spordiala. “Käin umbes 4-5 korda nädalas trennis ja peaaegu igal nädalavahetusel osalen mõnel pool- või täismaratoni võistlusel. Mõni käib metsas kõndimas, aga mina olen oma südame rattale andnud,” räägib Ave, kelle sõnul on rattasõit aeg, kus saab mõtteid korrastada.


 
Hiljuti käis ta perega Horvaatias puhkamas ning ühtlasi oli see viimaste aastate jooksul ka pikim aeg, mil ta ratta selga ei istunud. 11 päeva ilma jalgrattata oli omamoodi väljakutse. “Tundsin, et esimese asjana koju jõudes tahan ratta selga minna!” naerab ta.
 
Hobi nr 2: küpsetamine
 
Teine Ave suur hobi ja armastus on küpsetamine. “Kui saiakesed ja koogid teeksid peenikeseks, siis ma muud ei söökski!” on ta täiesti veendunud. Ave on läbinud isegi tordimeistri kursused ning lastega kodus olles tegi martsipanist torte ohtralt. Praeguseks on tal terve kastitäis martsipanivorme, mis ikka suhteliselt tihti kasutust leiavad. Lisaks küpsetamisele naudib Ave ka kõiksuguste hoidiste tegemist ja seda hobi harrastab ta teha koos armsa abikaasaga.
 
Hobi nr 3: reisimine
 
Ja kuna kaks ei jää kolmandata, siis on Avel ka kolmas hobi, mis tema elu põnevaks ja vaheldusrikkaks muudab – reisimine. Kui lapsed olid veel väiksemad, siis pidi sellest naudingust küll natuke eemal olema, kuid nüüd on järeltulijad sedavõrd suured, et lasevad vanematel omapäi maailma avastamas käia või tulevad ka ise kaasa. 

Töö silmakeskuses nõuab samuti pidevat enesetäiendamist ja osalemist kursustel ning seminaridel ja need nishikoolitused toimuvad reeglina Eestist väljaspool. Nii ongi töökohustused Ave't viinud kümnetesse Euroopa ja Põhja-Ameerika linnadesse, millest kõige rohkem on muljet avaldanud Lissabon, Boston ja Moskva.
 
Eksootilises ja kaugemates maades või sportlikumatel reisidel käivadki nad ehitusettevõtjast mehega tavaliselt kahekesi, kuid umbes korra aastas proovivad nad oma kolm last kampa võtta ja kuskil Euroopas või koduses Eestis puhata. “Proovime hoida tasakaalu ja seni on see hästi välja tulnud. Kaugematel reisidel on meil mehega rohkem seiklusi, isegi vahel väljakutseid ja ohtlikumaid olukordi. Perereisid on rahulikumad, paiksemad ja puhkusele orienteeritud,” toob ta välja.



Viimati käisid nad perereisil Horvaatias, kuid eksootilisemad külastatud piirkonnad on näiteks Tai, Tansaania. Mitmeid kordi nii kahekesi kui terve perega on seigeldud Portugalis, Itaalias ja Hispaanias, aga ka Tshehhis. “Perega oleme käinud suvistes Alpides ja mägedes imelisi vaateid nautinud nii Austrias kui ka Saksamaal.”
 
Kes Avega kokku on puutunud, teab, et tegemist on tõeliselt armsa, siira ja positiivse inimesega. Ta naudib oma tööd, suhtub hoolivalt igasse klienti, on perekeskne ja mitmete hobidega elunautija. Ja nii peabki, sest ainult tasakaalustatult on võimalik olla südamest õnnelik. Seda kunsti Ave oskab.