Noor murdmaasuusataja Annabel Voitka: “Olin esimesed nädalad nagu väike laps, kes uusi asju avastab!”

6. juuni 2019
Annabel on elurõõmus, aktiivse elustiiliga mitmekülgne neiu, kelle elu lahutamatuks osaks on nii sport – täpsemalt öeldes murdmaasuusatamine – kui ka lugemine, luuletuste kirjutamine ning laulmine. Praegu on Annabel Audentese Spordigümnaasiumi Otepää filiaali abiturient.
 
Käesolev aasta on tema jaoks elumuutev mitmes mõttes – lisaks gümnaasiumi lõpetamisele sai pärast laserprotseduuri läbi ka elu prillikandjana. Kõik Annabeli suve- (ja järgnevad sügise-, talve- ja kevad-) hommikud algavad selgete numbritega äratuskella ekraanil ja tänutundega teravast nägemisest.
 
Prillikandja raske (aga vahel ka koomiline) elu
 
Annabel kirjeldab ilmekalt, kui ebamugav ning isegi raske võib olla elu prillide või kontaktläätsedega, eriti kui olla väga aktiivse elustiiliga. “Sportlasena olen väga liikuv ning kasutasin peamiselt kontaktläätsi. Aastatega muutusid need silmas ebamugavaks. Mulle meeldib väga ujuda ja just vee all. Tihti pidin suvel pikkade matkade lõpus, kui oleksin tahtnud teistega koos vette hüpata, hoopis rahulikult redelist ronima, sest kontaktläätsedesse ei tohi vett sattuda. Samuti sattus sportides pidevalt suuremate kiiruste pealt silma mõni putukas või liivatera. Prillid olid takistuseks talvel, kui tuli astuda külmast õuest sooja tuppa ning klaasid uduseks tõmbusid,” meenutab ta.
 
Lisaks oli talle tuttav kõikide prille kandvate autojuhtide õudusunenägu – taevas särav päike. “Sageli just nendel päevadel, kui olin otsustanud prille kanda, oli õues ere päike ning ilma päikseprillideta auto juhtimine oli võimatu. Mitmeid kordi pidingi tuppa tagasi minema ja prillid kontaktläätsede vastu asendama. Elu läätsede ja prillidega oli minu jaoks alati üks enesekontrollimine.”
 
Samas tuleb lühinägelikel inimestel sageli ette olukordi, mis võivad kujuneda (iseäranis teiste jaoks) üsna koomiliseks. “Meenub üks seik, kui läksime sõpradega spaasse ning otsustasin mitte kontaktläätsi silma panna ning ka prillid jätsin riietusruumi. Ruumist välja astudes ei leidnud ma aga oma sõpru üles, kuigi nad lehvitasid mulle väga hoogsalt,” itsitab ta tagantjärele.
 
Uusaastalubaduseks muuta elukvaliteeti
 
Sarnaselt paljudele teistelegi Flow laserprotseduuri läbijatele oli ka Annabel sellest juba mitu aastat varem kuulnud, ent polnud selget otsust langetanud. Ta teadis, et soovib seda kunagi teha, aga tähtaega selleks ei seadnud. Uue aasta hommik ehk 1. jaanuar on aga see maagiline päev, mil inimestesse tuleb rohkem julgust, tegutsemistahet ning energiat kui ülejäänud 364 päeval kokku ning sellest kirest ajendatuna langetatakse sageli elumuutvaid otsuseid. Nii oli ka Annabeliga. Tema üks uusaastalubadusi oli oma elukvaliteedis midagi paremaks muuta. Kui siis Facebooki ja teiste kanalite kaudu hakkas temani üha rohkem jõudma info KSA Silmakeskuse ning Flow laserprotseduuri kohta, sai ta aru, et just see võiks olla midagi, mis tema elu kordades paremaks teeb. Ja ta pole oma otsust kordagi kahetsenud.
 
Kõige enam teeb nägemisprobleemide all kannatavaid inimesi ettevaatlikuks laserprotseduurist taastumine. Foorumitest võib leida lugusid, kuidas kellelgi tekkisid peavalud või oli tunne, nagu oleks silmades liivaterad. Tegelikkuses on iga inimese taastumisprotsess erinev ning enamikel juhtudel mingeid kaebusi ei teki.
 
Ka Annabel puutus selliste lugudega kokku, ent ta ei lasknud end nendest heidutada. “Minul neid probleeme ei tekkinud. Juba teisel päeval käisin õues jalutamas, vaatamata sellele, et paistis kevadine ere päike. Kui keskuses öeldi, et kolmas-neljas päev on kõige hullem, siis minul see teistest ei erinenud. Üllatus oli minu jaoks ka see, et kõik seitse päeva ei tekitanud läätsed mulle kordagi ebamugavust.” Kohe pärast läätsede eemaldamist naasis ta loomulikult ka kohe treeningutele! Siiski soovitab ta kõigil võtta endale aega, et rahulikult ning täielikult protseduurist taastuda.
 
Uuesti laps
 
“Mul oli kapil üks kell ning igal hommikul kui ärkasin vaatasin seda. Minu jaoks oli nii äge tunne, kui iga hommikuga nägin ma seal olevaid numbreid järjest selgemalt. Olin esimesed nädalad nagu väike laps, kes uusi asju avastab!” meenutab Annabel esimesi päevi pärast laserprotseduuri. Kõik oli justkui endine, aga samas uus ja huvitav. Terava nägemise taastumine pakub lugematul hulgal õnnehetki – Annabeli jaoks oli üheks selliseks näiteks esimene trenn pärast protseduuri, mil ta käis jooksmas ning avastas end mõtlemast, et ta näeb nüüd kõike ega pea kartma, et higi silma läheb ja nägemine ära kaob. Rõõm peitub lihtsades asjades – neid tuleb lihtsalt näha!
 

Teemad

Tagid