Kunagi ei ole liiga hilja

Dr. Neal Barnard jutustab ühe isikliku loo 20. sajandi tuntuimast lastearstist Benjamin Spockist, kelle menuraamatut " Teie laps"  on müüdud vaid Piiblist vähem.

Kui olete siiani mõelnud, et nüüd on juba liiga hilja, et tervislik toitumine oleks kahtlemata parem valik olnud, aga enam pole midagi parata – kahju on juba tekitatud, siis mõelge uuesti. Las ma jutustan teile ühe loo mehest, kes tõestas, et kunagi pole liiga hilja. Benjamin Spock oli maailmakuulus lastearst. Tema raamat „Teie laps” ( originaal "The Baby and Childcare ") muutis kategooriliselt seda, kuidas lapsevanemad laste kasvatamisse suhtusid ja see on siiani üks enimmüüdud teoseid. Ta oli pikk, tugev ja sportlik mees, kes võitis Yale'i sõudmismeeskonnaga 1924. aasta olümpial kuldmedali. Ta lõpetas Columbia Ülikooli arstide ja kirurgide osakonna oma kursuse parimana, spetsialiseerus pediaatriale ja õppis lisaks kuus aastat psühhoanalüüsi. 

Ent hilisemas elus hakkas dr Spocki tervis üles ütlema. Tal tekkisid kroonilised kopsuprobleemid – korduv kopsupõletik, mida tal ei õnnestunud seljatada. Ta oli ka kokku puutunud tuberkuloosiga ning südame ja kopsude ümber kogunev vedelik tegi ta vastuvõtlikuks kroonilistele infektsioonidele, mis ei allunud antibiootikumidele. Umbes samal ajal arenes tal pärast toidumürgitust krooniline neuroloogiline probleem, mis muutis ta jalad nõrgaks. Spocki arstid Bostoni New Englandi meditsiinikeskuses ei suutnud tema järjest halvenevat seisundit ravida. Ja nad andsid alla – sest olgem ausad, Spock oli 80-ndates ja siin võis aidata vaid ime. Arstid ütlesid talle: „Benjamin, teil on olnud suurepärane elu. Püsige kodus, ostke ratastool ja paigaldage koju lift”.

Ent doktor Spock arvas teisiti. Teda ei häirinudki niivõrd arstide suhtumine – püsi kodus ja oota surma, kuivõrd koju lifti paigaldamise hind – see oli lihtsalt üüratu! Oma naise Mary julgustusel otsustas ta proovida teistsugust lähenemist, mis tähendas toitumise ülevaatamist ja korrektuuride tegemist. Ta konsulteeris kogenud toitumisteadlasega, kes arvas, et kõik pole veel kadunud. Nad eemaldasid Spocki menüüst liha ja rasvased juusturoad ning asendasid need köögiviljade ja täisteratoodetega. Mary aitas oma mehel toitumisest kinni pidada ning valmistas talle suppi, riisi, vokitud köögivilju ja palju muid roogasid. Vahe oli silmaga märgata. 

Kõigest paari päeva möödumisel magas Spock öösel paremini. Kolme nädala pärast taastusid tema jõu- ja energiavarud. Kuue nädala möödudes oli ta kaotanud 22 kilogrammi vedelikku ja tundis end uuesti sündinuna. Ent kõik ei läinud siiski päris libedalt. Ühel õhtul restoranis otsustas ta end premeerida ja tellis veiseliha. Ta tundis end kohe pärast söömist taas haigena. Spocki energia oli kadunud ja uni oli häiritud. See tõestas talle, et just tervislik toit oli see, mis ta terveks tegi. Peagi pärast seda läks ta tagasi Bostoni New Englandi meditsiinikeskusse, aga seekord mitte arsti vastuvõtule, vaid külalisesinejana. Spock kohtas seal teda varem ravinud arste, kes olid tema tervenemisest hämmingus.

Pärast selliseid elumuutvaid kogemusi hakkas dr Spock tervislikku toitumist propageerima. Ta kirjutas ümber oma kultusteose „Teie laps” ja lisas sinna teavet taimse toitumise kohta ning soovitusi piimast ja lihast hoidumiseks – teisisõnu toitudest, mida ta varem pidas lastele hädavajalikuks. Ta tegi koostööd ka minu organisatsiooniga Vastutustundliku Meditsiini Arstide Komitee, kui me survestasime USA valitsust toitumissoovitusi muutma. Kui vestlesin 90-ndates eluaastates dr Spockiga, oli mul tunne, justkui räägiksin noore mehega, kes on avastanud enda jaoks uue seikluse. Tema teadmised olid lõputud, ta oli positiivselt meelestatud ja ta tegutses alati oma eesmärkide suunas. Ta suri kõigest mõni päev enne oma 95-ndat sünnipäeva, olles täie mõistuse juures.

Pikemalt sellest loost saate lugeda Dr. Neal Barnardi raamatust " The Cheese Trap "