Kuidas katkuepideemiad tegelikult lõppesid?

See ajalooline tekst ilmus dr. Herbert Sheltoni sulest 1928 aastal. Shelton oli ameerika hügienist ja ortopaat, meditsiiniharu esindaja, kes väärtustasid haiguste ennetamist, keha enesetervenemist ja austasid organismi loomulikke kaitsesüsteeme. Lisaks pidasid hügienistid tähtsaks puhtust, värsket õhku, puhast joogivett, päikest ja puhkust. Tartu Ülikoolis asutati Hügieenikateeder aastal 1895 ja suleti 1992.

Tänases 21. sajandi esimeses pooles on maailmas ja ka Eestis muutunud kriitliseks puhta vee, -toidu ja õhu kättesaadavus. Saastuskoormus tõuseb igal tasandil ja meie rahvastiku tervislik seisukord halveneb lausa iga päevaga, kuid olukord ei ole veel lootusetu, kui õpime tundma ajalugu ning teeme sellest omad järeldused. Saame alati paremini aru toimuvatest protsessidest, kui vaatame tagasi, sest miski siin päikese all ei ole uus. Nihil novi sub sole.

Artikli autor: Dr. Herbert Shelton
Avaldatud esmakordselt: 1928 aastal "Human Life Its Philosophy and Laws".

Lugu muistses maailmas, keskajal ja osalt isegi tänapäeval raevutsenud  katkust on  huvitav, õpetlik ning samas ka kurvaks tegev. See kannab või peaks kandma inimkonna jaoks suure tähtsusega õppetundi.

Nagu dr. Russell Thacker Trall on öelnud: "Sarnaselt koolera ajaloole, pakub ka katku lugu meile tohutut õppetundi, mille peamine moraal on hügieen, mis on kahjuks siiski vähe mõistetud ja jäetud tähelepanuta. Kus ja millal iganes on see haigus taas maailma raputanud, on need kohad ja inimesed maha maetud selliselt, nagu nad olid - iseenda räpasusse. Kitsad tänavad, räpased majad, ventileerimata korterid ja halb toit koos alkoholi ja lõbustustega olid põhjuseks, miks see epideemia kunagi kõiki Vana Maailma linnasid laastas ja need inimestest tühjaks tegi. Maailma suurimad luksuse ja lõbu keskused Ateena, Rooma ja London on saanud katku poolt korduvalt puhastatud. Kuna tänapäeva tsiviliseeritud maailma harjumused on muutunud puhtamaks, kuid ometi kurnavamaks, on meil välised mädamuhud asendunud sisemise kõhukinnisusega ning katk asendunud kooleraga. "- Hydropathic Encyclopedia, Vol 2 , 107.

Me ei usu, et katk on midagi enamat kui väga mürgine haigus, välja arvatud, et põhjused on suuremad ja intensiivsemad. Selle uuringu puhul on hea meeles pidada, et "katkukolded" on räpased ja kuni viimaste aastateni on meditsiinitöötajad nende kohtade puhastamise vastu olnud. Mõnest juhtumi näitest peaks piisama.

Aastal 1760 andis Hispaania kuningas välja avaliku määruse, et vabastada Madriid jälestusväärsest tavast visata kogu solk aknast alla tänavale. Ta tegi korralduse, et iga maja omanik peab ehitama nõuetekohase mahuti ning et valamud, äravoolud ja tavalised kanalisatsioonitorud tuleb teha ühiskondlikul kulul. 

Igas ühiskonnaklassis oli sellele vastuväitjaid, kuid arstid olid need, kes mõjutasid kuningat oma rahva iidsete privileegide säilitamiseks kõige enam. Nad tõdesid, et jättes solgi tänavatele viskamata nagu kombeks oli, siis tekiks õhus roiskuvate ja seejärel inimkehasse imenduvate osakeste tõttu surmav haigus.

1853. aastal märatses New Orleansis kollapalaviku puhang. Surmade määr tõusis peaaegu 200 inimeseni päevas. The Crescent kirjutas epideemiast nõnda: "Dr. McFarlane, rohkem kui 30 aastase töökogemusega arst, on esitanud täna hommikul linnapeale läbi Delta kirja, kus ta julgelt väidab: „Senine arvamus, et mustus ja räpasus meie tänavatel, aedades ja eeslinnades on kuidagi seotud kollapalaviku puhanguga, siis ma usun, et teatud määral need hoopis pärsivad selle kujunemist.“

Kollapalavik kadus New Orleansist, Kuubalt ja Panamast, kui need linnad puhastati. Meditsiinitöötajad keelduvad endiselt tunnistamast, et puhtus on selle põhjuseks. Nad rõhutavad, et see juhtus, kuna nemad või sanitaarinsenerid tegid moskiitodega Püha Patricku imeteo. Nendes kohtades on endiselt sama palju moskiitosid nagu on Jerseys. Ma pole kunagi suutnud välja mõelda, kuidas neil õnnestus mürgistest moskiitodest vabaneda ning kuidas said jääda ainult ohutud moskiitod.

On lõbus meenutada meditsiinitöötajate vastupanu esimeste vannide kasutamisele. Kui seda esmalt meie riigis tutvustati, siis meditsiinitöötajad nimetasid seda "vastikuks Inglismaa mänguasjaks" ning kutsusid valitsust üles selle kasutamine keelustada, kuna see toob kaasa tuberkuloosi, reumaatilise palaviku, kopsupõletiku ja kogu rea nakkushaigusi. 1842. aastal esitasid Philadelphia arstid linnavalitsusele ettepaneku keelata vannide kasutamine vahemikus 1. novembrist kuni 15. märtsini. Samamoodi surus meditsiinikogukond 1845. aastal Bostonis läbi seaduse, mis keelustas vanni kasutamise, „välja arvatud arstliku retsepti alusel“. Arstid ründasid vägivaldselt raudteed ja sellel kiiret reisimist, kuna see on rahvatervisele väga ohtlik. Nad läksid isegi nii kaugele, et toetasid kümne jala kõrguse tara ehitamist mõlemale poole rööpaid.

Aja möödudes on korduvalt tõestatud, et meditsiiniline tarkus ei ole alati ühiskonnale kasulik ja et see on altis hukka mõistma uusi ideid ning need võetakse omaks ja hakatakse propageerima alles siis, kui teised on nende väärtuse kindlaks teinud.

Dr. Russelll Trall hüüdis välja: "O – Moosesele arstide seas – kui Mooses juhtis ammusel ajal hooletuid ja tundelisi israeliite nelikümmend aastat läbi kõnnumaa, kui karmid ja kõigutamatud olid tema hügieenilised ettekirjutused. Kui ettevaatlik oli see imetlusväärne füsioloog, pöörates tähelepanu kõikidele pisiasjadele, mis puudutas tema rahva sanitaartingimusi. Ühtegi epideemiaallikat ei tolereeritud, ta ei lubanud mingeid ebameeldivusi ega mustust, mis võinuks laagriplatse rüvetada. Tema rahva õnneks ei olnud tal kiniini, et ravida malaariat, ega arseeni palaviku puhul, seega oli ta kohustatud neid haigusi ennetama. Kui Mooses oleks olnud sama ignorantne ja hoolimatu hügieeni suhtes nagu meie tänapäeva meditsiin, tsiviil- või sõjaväeteenistus, siis enne veerand teekonna läbikäimist oleks kõik israeliidid hukkunud kaasaegsetes armeedes levivate taudide tõttu." Tõeline ravimise kunst.

Ta ütleb veel: „Florence Nightingale! (kaasaja õenduse rajaja). Kas see nimi selles kohas on uus või kummaline? Mis eesmärgiga pani see üllas ja kangelaslik inglise tüdruk, täis patriootikke emotsioone ja kaastunnet kannatava inimkonna vastu, nii nagu ainult naine saab tunda, püsti oma telgi kannatanutele keset vallutatud maid? Laagrid ja haiglad täis surnute korinaid, haisu ja nakkuseid. Ta pidi minema Krimmi, et õpetada Inglismaa kirurgidele tervisekäsitlust; et õpetada maailma ühe esimese meditsiinikooli lõpetajatele kõige lihtsamaid mõtteterasid harilikust, mittekeerukast tervest mõistusest; et näidata õpetatud ja akadeemilistele, aukartust äratavate tiitlite, suure kogemuse ja mitmete akadeemiliste kraadidega arstidele, et invaliidid ei saa ilma õhuta hingata; et isiklik puhtus on haigusega võitlemise juures hädavajalik; et vesi, valgus, ühtlane temperatuur ja puhkus on nõutavad, et parandada ebatervet ekskretsiooni, taastada normaalne nõristus, puhastada eluvood ja hävitada üha uuesti tekkivad miasmid ja nakkused."

"Inglismaa kirurgid võisid edukalt amputeerida jäsemeid, siduda oskuslikult haavu, peatada nutikalt verejookse ning ravida elavhõbedaga, narkotiseerida efektiivselt, anda rohkelt kiniini ja võimsalt arseeni; aga nad ei suutnud puhastada ja puhastamine oli enamikel juhtudel üks vajalik asjaolu. – Tõeline ravimise kunst."

Sir Frederic Trevers, tuntud Inglismaa kirurg, rääkis oma raamatus "The Elephant Man and Other Reminiscences" oma karjääri algusaegadest Londoni haiglates: "Puhas olemine ei olnud eesmärk. Puhtus oli pigem sobimatu. Seda peeti pedantseks ja mõjutatud käitumiseks. Samahästi oleks võinud timukas enne pea maha raiumist oma küüsi lakkida. Kirurgid tegutsesid tapamajades, eelistades rõivaks mustast riidest saterkuube. See oli aastatepikkuse töö järel verest ja mustusest jäik. Mida kuivanum see oli, seda enam näitas see kirurgide meisterlikkust. Loomulikult alustasin ka mina oma karjääri sellises mantlis, olles selle üle päris uhke. Haavu seoti õlis leotatud sidemega. Nii õli kui ka side olid otsekoheselt öeldes septilised. Need sidemed olid puuvilla jäägid, mis olid tehtud äravisatud linastest materjalidest. Tänapäeval viskaks ilmselt isegi automehhaanik selle lapi ära, kuna see oleks auto juures kasutamiseks liiga must. Ma mäletan, et haiglas levinud gangreen hävitas ühes palatis kõik hoolealused. Tänapäeva õpilastel pole sellest haigusest teadmisi. Nad pole seda kunagi näinud ning jumalale tänu, et ei näe ka. Inimesed ütlevad tihti, et küll on imeline, et tol ajal kirurgilised patsiendid elasid. Tegelikult nad ei elanud, ainult väga vähesed neist."

Trallil oli õigus. Florence Nightingale’i õpetusi ei võetud kuulda veel paljude aastate jooksul. Trall, Graham, Shew ja teised levitasid sõna puhtuse olulisusest, kuid meditsiinitöötajad vaigistasid nende hääle, kutsudes neid petisteks ja ignorantseteks teesklejateks.

Tol ajal oli sepsis ehk eluohtlik kogu keha põletik haiglates valitsevaks seisundiks. Praktiliselt kõik suuremad haavad mädanesid. Mäda oli peamine teema, millest räägiti, kuna see oli kirurgi töö kõige tuntum iseärasus, mida klassifitseeriti jäleduse astmete järgi. Seega pole mingi ime, et haigla oli koht, mis kellelegi ei meeldinud. Inimesed vihkasid haiglaid ning nendesse suhtuti, kui kohtadesse, kus inimesed surid – see suhtumine polnud kaugeltki vale.

Preili Nightingale räägib meile õhust, mida patsiendid hingavad kodudes ja haiglates. (Notes on Nursing, lk. 12.) "Õhk võib tulla koridorist, kuhu ventileeritakse teised osakonnad või saalidest, mis on alati õhutamata ja täis erinevaid halbu gaase toiduvalmistamisest, kopitusest, maa-alusest köögikraanikausist, pesumajast, tualettruumist, või isegi avatud kanalisatsioonitorust, mis on täis mustust, ning millega on patsientide või palatite ruumid täidetud – see on mürgitatud õhk, olen seda näinud nii eramajades kui ka asutustes. Toad jäävad elaniketa, kaminakohad on ettevaatlikult kinnitatud laudadega, aknaid ei avata tõenäoliselt kunagi, aknaluugid hoitakse koguaeg kinni. Ehk hoitakse ruumides mingisugust ladu, värske õhu ega ka päikesekiirte sisenemine ruumi ei ole võimalik. Õhk on läppunud, kopitanud ja kõdunenud. Täpselt paras rõugete, sarlakite, difteeria või mis tahes haiguse arenemiseks.

Kui lastetuba, palat või haige tuba paiknevad selle ruumiga naabruses, siis õhutatakse neid avades ukse sellele läppunud õhule. Või pannakse lapsed nendesse tubadesse magama ilma eelneva ettevalmistuseta.

Sellised olukorrad valitsesid haiglates, nagu kirjeldasid preili Nightingale ja Sir Frederick. Taolised või veel hullemad olukorrad olid isegi korralikes kodudes, haigused ja surm olid väga levinud. Preili Nightingale ütleb taaskord, lehekülgedel 26-27: "Ma olen tundnud tervetes majades ja haiglates kanalisatsiooni lõhna. Ma olen tundnud suurejoonelises Londoni majas kanalisatsiooni haisu mööda tagumist trepikoda üles tulevat, nagu ma kunagi tundsin Scutari barakkides Türgis. Ma nägin kuidas selles majas õhutati tube avatud ustega, samal ajal kui koridoride aknaid hoiti kinni, nii et võimalikult palju kanalisatsiooni õhku saaks minna ja jääda magamistubadesse. See on vapustav.

Teine kurjajuur maja konstruktsioonis on maja all olev äravool. Sellised äravoolud ei ole kunagi ohutud. Kogu maja kanalisatsioon peaks algama ja lõppema seintest väljaspool. Paljud inimesed tunnistavad teoorias nende asjade olulisust. Kuid kui vähe on neid, kes saavad targalt leida haiguse tekkepõhjuse oma majapidamises sellise teguri tõttu! Kas pole tõsiasi, et kui lastel ilmuvad sarlakid, leetrid või rõuged, siis esimese mõttena tuleb pähe küsimus – kust laps küll selle haiguse külge sai? Koheselt mõtlevad lapsevanemad kõikidele perekondadele, kellega nad on kokku puutunud. Kunagi ei mõelda, et äkki võib selle põhjus peituda hoopis kodus. Kui naabri lapsel on rõuged, siis tekib kohe küsimus, et kas ta on vaktsineeritud. Keegi ei alahinda vaktsiine, ent nende kasu ühiskonnale muutub kaheldavaks, kui see paneb inimesi otsima kurja põhjust väljastpoolt, kui tõeline põhjus asub nende endi kodudes. 

"Ilma puhtuseta, nii oma kodus kui väljaspool seda, on tuulutamine suhteliselt kasutu. Teatud roppudes Londoni piirkondades ei avanud vaesemad inimesed oma aknaid ja uksi tänavatelt siseneva haisu pärast. Rikastele meeldib, kui nende tallid ja sõnnikuhunnikud olid majadele lähedal. Aga kas nad kunagi mõtlevad, et sellise korralduse tõttu, oleks turvalisem hoida aknaid kinni kui lahti? Õhk maja sees ei saa olla puhas, kui sõnnikuhunnikud on akna all. Kõikjal Londonis on see tavaline. Ja siis inimesed üllatuvad, et kuigi nende lapsi kasvatatakse "hästi ventileeritud" lastehoidudes ja magamistubades, nakatuvad nad siiski laste epideemiatesse. Kui nad õpiksid tundma laste tervist puudutavaid looduse seaduspärasusi, ei oleks nad nii üllatunud."

Preili Nightingale jutustab ka sellest, et majad olid pimedad, halvasti või üldse mitte ventileeritud, vaibad olid mustad, seinad kaetud aastaid vanade paberitega, mööbel oli puhastamata, keldrites olid sõnnikuhunnikud ja räpasus kanalisatsioonist ning äravoolust jooksis majja sisse. 

Ta väitis: "Pime maja on alati ebatervislik maja, alati haigusi täis õhuga ja alati räpane maja. Valguse puudumine peatab lastel kasvu, soodustab skrofuloosi, rahhiiti ja teisi haigusi.

Pimedas majas kaotavad inimesed oma tervise, kui nad haigestuvad, ei saa nad selles majas enam terveks. Raamatu edasises osas räägitakse sellest veel.

Selgitades, miks inimeste kodudes "kõik teenijad haiged olid" või miks levis ütlus, et "meie majas on alati mõni haigus," viitab ta „haiglate püeemia juhtumitele, mis olid sama karmid nii ilusates eramajades, kui ka kõige hullemates haiglates ja mis olid tingitud samast põhjusest“. Ta kirjutas:

"Ma ütlen teile, mis on selle püeemia põhjuseks selles suures eramajas. Selle tingis halvasti paigutatud valamutest levinud kanalisatsiooni õhk, mis liikus kõikidesse tubadesse läbi uste pühendunult avamise ja kõikide akende sulgemise. Selle põhjuseks oli solgi hoidmine jalavannides, toidunõude hooletu loputamine ja toas oleva pesukausi loputamine musta veega. Samuti oli ebapiisav voodite puhastamine, õhutamine ja vahetamine; vaibad ja kardinad olid alati kopitanud; mööbel oli alati tolmune; paberiga kaetud seinad olid mustusest läbi imbunud; põrandaid ei puhastatud kunagi; tühjasid tube ei õhutatud ega puhastatud kunagi; kapid hoidsid endas roiskunud õhku; öösiti olid aknad alati tihedalt suletud ja ka päeval ei avatud aknaid regulaarselt või avati vale aken.“

"Õhupuuduse all kannatav inimene võis enda jaoks ise akna avada, ent teenijatele ei õpetatud akende avamist või uste sulgemist; nad avasid  kõrgel ja seinte vahel asuvaid, mitte hoovi poole avanevaid aknaid. Ruumide õhutamiseks avasid nad uksed õhutamata koridoridesse ja esikutesse. Kõik see ei ole meeldiv, kuid nii see oli. Ühes kenas majas, mida ma tean, juhtus ühe suve jooksul kolm püeemiat - üks veenipõletik ja kaks tuberkuloosi, mõlemad põhjustatud sellest reostunud õhust. Kui parasvöötmes on maja siseõhk suvel ebatervislikum kui talvel, siis on kindlasti midagi valesti."

Millal iganes sellised tingimused on kadunud, on ka tervis tagasi tulnud ning haigused lakanud. Haigused ja surm on alati levinud rohkem vaeste hulgas. Kui nad on saanud paremad elu- ja töötingimused ning paremat toitu, on nende tervis paranenud. Ametiühingud ning muud töölisklassi elutingimuste parandamisse panustanud asutused, on teinud haiguste ennetamiseks rohkem, kui kõik kunagi elanud arstid kokku. Vaid väike pilguheit mõnedele katkuepideemiatele minevikust ning me mõistame paremini, mis põhjustel need möödusid. 

Aastatel 1347-1349 möllas Euroopas Must Surm. Ajaloolane ütleb meile: "Enamikus kohtades said peaaegu kõik inimesed selle haiguse ohvriteks. Mõned külad jäid täiesti ilma elaniketa. Paljud kloostrid olid peaaegu tühjad. Vahemerel ja Läänemerel seilasid laevad ilma ühegi hingeliseta. Põllukultuurid mädanesid koristamata põldudel, loomade karjad uitasid ilma järelevalveta. Hinnanguliselt hukkus üks kolmandik või pool Euroopa elanikkonnast. Katku uurija ja ajaloolane Hecker hindab hukkunute arvuks umbes 25 miljonit. See oli hirmsaim õnnetus, mis kunagi inimkonda tabanud."

Sama ajaloolane ütleb veel: "katku nakatamisvõimelisust suurendasid kahtlemata ebapuhtad tingimused ülerahvastatud linnades ning vaesemate klasside seas valitsenud viletsus.“

Must Surm kadus Euroopast palju aastaid tagasi. See taandus, nagu taandusid hügieeni ja puhtuse kasvava tõusulainega koos ka Inglise higistamishaigus, tüüfus, koolera ja rõuged. Ükski vaktsiin ega seerum ei võitnud neid haigusi. Vere saastamine ei põhjustanud nende kadumist. 

Montgomery Inglise Ajalugu ütleb: "Järgmisel aastal (1665) puhkes Londonis kohutav katkulaine, mis levis üle kogu Kuningriigi. Kõik kes said, põgenesid linnast. Sajad kodud jäid tühjaks ning sadadele oli uksele punase kriidiga joonistatud rist ning kiri "Issand Halasta Meile", märkimaks kohta, kus Must Surm oma tegevust ellu oli viimas. See katk lõpetas poole aastaga rohkem kui saja tuhande inimese elu.

See katk lõppes viimaks, nagu iga epideemia lõppeb – kui kõik nakatumisele altid selle haiguse said. Tervishoiuamet ei kontrollinud varasemate vaktsineerimiste täideviimist."

Montgomery jätkab: "Surmakaarik oli vaevu lõpetanud oma ringkäigu, kui puhkes tulekahju (1666). Londoni linn oli varemetes, alles jäi vaid veidi rohkem kui kirdes linna ääristavad majad. Olgugi et tegemist oli suure õnnetusega, tegi see hügieeni vaatepunktist palju head. Mitte miski muu kui tulekahju ei oleks Londonit nii tõhusalt puhastanud ja pannud punkti katku laastavale ajajärgule. Pühkides ära miilide kaupa kitsaid tänavaid, mis olid täis viletsaid hooneid ning aegadetagust mustust ja räpasust, osutus suurpõleng lõpuks elule ja tervisele kasulikuks.“

Kui Londoni puhastamine tulekahjuga tegi lõpu katku perioodilisele hävitustööle ning kui ebasanitaarsed olud ülerahvastatud linnades ja vilets elukorraldus vaesemates ühiskonnaklassides suurendasid katku nakatamisvõimelisust, siis kas ei tundu olevat tõenäoline, et sanitaar- ja hügieenitingimuste standardite tõus ja töölisklassi elutingimuste parandamise eest võitlemine erinevate töölisorganisatsioonide poolt, on samuti epideemiliste haiguste, näiteks rõugete, kadumise põhjuseks?

Kas muhkkatk, Inglise higistamishaigus, koolera, tüüfus ja teised haigused tõmbusid tagasi enne hügieeni ja puhtuse olulisuse tõusu või nad lihtsalt "surid välja" iseenesest? Kas kollapalavik kadus New Orleansist, Kuubalt ja Panamast tänu paranenud hügieeni- ja sanitaartingimustele või „surid nad välja“ omast tahtest? Epideemiline koolera levis kunagi Ameerikas väga sageli. Terviseametid olid sama võhiklikud, nagu need, kes üritasid rõugeid vältida saastades rahva verd lehmalt pärit mädaga või nagu need, kes koolera vältimiseks keelasid linnadesse puu- ja köögiviljade transpordi. See nõudis Sylvester Grahami poolt demonstreerimist, et rohkem puu- ja köögivilju, parem hügieen ja vähem liha, mune ja piima, valget saia, veini jms, tagaks koolera ärahoidmise. Selles riigis enam koolerat ei ole. Kas see lihtsalt "suri välja" iseenesest või olid hügieen ja puhtus selle kadumisega seotud? See kadus ilma igasuguse vaktsiini või seerumi abita.

Aastal 1924 raputas koolerapuhang Shanghai linna Hiinas. Ühes linnaosas suri selle epideemia tagajärjel hinnanguliselt tuhat inimest päevas. Uudiste aruannetes teatati, et „hästi valvatud ja moodsate sanitaartingimustega kontsessiooni piirkondades elavad välismaalased on kannatanud suhteliselt vähe.“ 20 000 välismaalasest langes ohvriks vaid kaks. 

Aga hiinlased? Linna oli tihedasti kokku surutud 1,5 miljonit inimest. Kohalike piirkonnad olid tihedalt asustatud ning ebahügieenilised. Kõige suurem suremus tekkis ülekoormatud tööstuskeskustes ja kerjuste külades, kus inimesed elasid räpastes hurtsikutes. Välismaalastel oli parem toit, paremad majad, vannid, torustik, kanalisatsioon ning vähem rahvastatud elamukvartalid. Nende elustandardid olid kõrgemad. See päästiski nad koolerast, mitte mingi vaktsiin ega seerum, ja need asjaolud võimaldasid vältida koolera ja tüüfuse levimist Ameerikas.

Raamatu „Shut Your Mouth“ 35. leheküljel kirjutab autor George Catlin: „Metsikud hõimud on kõikjal vabad koolerast ja kollapalavikust ja mina olen elav tunnistus sellele, et Aasia koolera peatati 1831. aastal kõikjal Ameerika Ühendriikide piirialadel, kui haiguse progress jõudis metsikute hõimudeni, kes elasid oma primitiivsetes elutingimustes; olles reisinud neil aladel koolerapuhangu laastamise ajal.

Dr. Chas. Phillips Emerson, M.D., kirjutab oma raamatus "Essentials of Medicine": "Tüüfus, mida kutsuti ka „haiglapalavikuks“ või „laagripalavikuks“, „täpp-palavikuks“, „vanglapalavikuks“ ja „laevapalavikuks“, varasemalt üks suurimaid epideemiaid maailmas, on viimase suure sõja ajal olnud kõige hullem nuhtlus pooleldi nälgivate inimeste jaoks Serbias, Venemaal ja teistes sisemaa piirkondades. See juhtub alati, kui nälgivad inimesed elavad ülerahvastatud ja räpastes tingimustes ning siis, kui aset leiab sõda, nälg ja viletsus."

Tüüfust saab vältida hea toidu, puhaste voodite, hästi ventileeritud ja õhutatud elamutega – teisisõnu puhtuse ja hügieeniga. See haigus puhkes maailmasõja järgselt taas epideemiana teatud Euroopa regioonides, kui hügieen ja puhtus olid nendes piirkondades rikutud ja inimesed jäeti nälga, viletsusse ja vaesusesse. 

Maailmasõja järel vallandus see haigus taaskord mõnedes Euroopa riikides ja seda siis, kui puhtus nendes piirkondades jäi tagaplaanile ning kui inimesed jäeti nälga ning vaesusesse. 

Vaktsineerimisvastaseid süüdistatakse sageli mõtteviisis, et rõuged oleks justkui lihtsalt omast soovist välja surnud. Meile meenutatakse pidevalt, et rõuged on peaaegu täielikult kadunud alates ajast, mil alustati vaktsineerimisega ja nõutakse selgitust, et mille muu kui vaktsiinide tõttu haigus kadus? Siinkohal on minu eesmärk näidata ajalooliste faktide põhjal, miks rõuged on kadunud.

New Yorki osariigi tervishoiuvolinik rääkis hiljuti ühele mu sõbrale, et kui ta ei suudaks rõugeid ära hoida vaktsineerimise abil, ei teaks ta mida muud nende ennetamiseks teha. Sellist tüüpi mehed juhivad selle riigi tervishoiuameteid. Kui nad ei saaks haigust ennetada meie vere reostamise läbi, ei suudaks nad ette kujutada ühtegi teist viisi, et tagada vabadus epideemilistest haigustest.

Teadmised ajaloofaktidest oleksid vältinud sellise teadmatuse ülestunnistamist. Isegi metsloomad teavad paremini, nagu selgub järgnevast Robert S. Parks Walteri tsitaadist:"Kui hobune läheb jooma, langetab ta pea sõõmu värske vee rüüpamiseks, aga enne kui ta laseb tilgalgi veel kurgust alla minna, kasutab ta oma mokkasid, et visata kõikjale laiali vee pindmine osa, mis võib olla kaetud tolmu või mikroobidega. Hobune on üks paljudest loomadest, kes on harjumuspäraselt väga puhtas ja kui teda regulaarselt toita, ei õgi ta kunagi ega liialda toidu või joogiga.

"Veel sobib näiteks kärnkonn. See väike olend on eriti iseäralik, kuna ta ei söö kunagi midagi peale tervisliku toidu. Toites kärnkonna, pole mul veel kunagi õnnestunud meelitada ühtegi neist sööma surnud putukat, isegi mitte värskelt tapetuid. Kärnkonn kasutab seda põhimõtet, et kaitsta oma keha vigastuste ja võimaliku surma eest. Kui me võtame näiteks kassi, koera või muu looma ning sunnime teda kärnkonna katsuma või küünistama, siis paisutab konn koheselt oma keha ning teeskleb surnut. Keha turse on tekitatud sihilikult, et jätta endast sellise suutäie mulje, mida ükski kindla suurusega loom ei saa alla neelata. Surma teesklemine põhjustab tavaliselt vaenlaste loobumist.

"Ämblik on järgmine olend, kellel on oma reeglid, valides asju, mis sobivad toiduks. Nende toit peab olema väga aktiivne, et veenda ämblikku, et tegemist on sobiva suutäiega. Kui kukutada surnud putukas ämbliku võrku, siis läheb see väike elukas viisakalt surnu juurde ning ja kukutab ta võrgust välja maha. Nagu ka kärnkonn, tunneb ämblik ära tõsiasja, et aktiivsus näib olevat justkui ülemaailmne parool. Kui tema enda elu on ohus, rullib ta ennast palliks, kukub maha ja mängib surnut. 

"Nii suured kui väikesed loomad hoiavad kinni hügieenipõhimõtetest ning mõnel juhul isegi sama tugevalt kui inimesed. Linnud on oma pesurutiinides väga hoolikad. Vana kass ei puhasta üksnes ennast, vaid ka oma poegi. Kuid kõikidest loomadest kõige enam puhtust hoidev on tõenäoliselt jänes. Nad puhastavad hoolikalt iga oma kehaosa. Isegi putukate puhul täheldatakse igapäevast pesemist. Ühel kupeevagunis veedetud ööl, olin ma üleval peaaegu keskööni. Hilja õhtul märkasin aknal ritsikat ja vagunist paistis valgus otse tema kehale. Ritsikas jäi aknaklaasile kolmekümneks minutiks ja selle aja jooksul käis ta kogu oma keha süljega hõõrudes läbi. Nähtavasti ei seganud rongi kiirus vähemalgi määral tema tegevust. Kui ta oli oma keha puhtaks teinud, lendas ta eemale pimedusse. Ühendriikides laialt levinud Ameerika ritsikaid võib samuti näha end tihti puhastamas.“ 

"Isegi kits on puhas olend. Läbi pudelite toidetavad loomalapsed keelduvad tihtipeale võtmast piima, kui lutipudel ja lutt pole korralikult puhastatud. Puhtuse idee on looduses niivõrd väljakujunenud, et loomad, üksnes mõne erandiga, püüdlevad puhta ja tervisliku toidu söömise poole, hoides oma keha mustusest ja valides hea asukoha oma pesale või urule. Kui looma urg on mingil põhjusel muutunud ebapuhtaks, siis see kas puhastatakse või jäetakse maha. Isegi linnud ehitavad igal aastal omale uue pesa. Linnud ei luba omale võimalusi mustuse, kõdunemise või haiguste tekkeks." Literary Digest, Sept.25 1926

Muistsel ajal raevutsesid Aafrikas ja Aasias rõugetele sarnanevad haigused, aga need haigused ei suutnud levida puhtust hindavate Lõuna-Euroopa rahvaste seas. Pikaaegse paganliku tsivilisatsiooni ajal ei kannatanud ei Kreeka, Rooma ega ükski nende Euroopa kolooniatest sellise rõugete-laadse epideemia käes. Aastatest 800 eKr kuni aastani 450 pKr on säilinud peaaegu täielikult kroonikad mälestusväärsetest sündmustes, aga mitte üheski ei ole täheldatud rõugete epideemiat. 

Nende rahvastikku õpetati olema füüsiliselt aktiivne, toituma mõistlikult ja hoolitsema avaliku ning isikliku hügieeni eest. Igas suuremas linnas olid tasuta munitsipaalvannid, samas kui ükski ülimalt kombeline arvamus inimkeha kohta ei takistanud päikese ja õhu ligipääsu nende nahale. Neil olid oma arusaamad sellest, kuidas toitumine aitab tervist korras hoida, aga võib julgelt öelda, et ainuüksi idee sellest, et haiguste ärahoidmiseks oleks kohustuslik reostada oma verd, oleks saatnud idee väljakäija hullumajja. Ainuüksi hügieeni ja puhtusega hoidusid 1,2 miljonit innukat kaupmeest ja väsimatut seiklejat rõugetest ligi 15 000 aastat, olgugi, et neil oli Aafrikas ja Aasias haigusega vältimatu kontakt.

Kui Rooma riik langes ja idamaine pimedus ning ebausk vallutasid Euroopa, saabusid koos sellega ka rõuged. Hullumeelse millenniumi kesköötundidel vajusid hügieenitingimused primitiivse barbarismi ajastul alla igasuguse arvestuse. Võime õigustatult süüdistada paljusid antiikaja naiselikke-paganlikke rahvaid puhtuse hülgamises, aga see jätkus ka keskaja kristlikus Euroopas, et avalikult heaks kiita ja isegi sundida hügieeni ning puhtuse hooletusse jätmist ühiskondliku missiooni või moraalse ja spirituaalse vajaduse egiidi all. Maailmast lahtiütlevate fanaatikute pärusmaa oli suhtuda haigustesse kui jumaliku soosingu ja hiilguse märki. Kunagi varem polnud keegi väljaspool meditsiini teinud tahtlikult tööd, et põhjustada inimkonna füüsilist degeneratsiooni. 

Termid, mis ehitati roomlaste poolt kõikjale, kuhu nad läksid, hävitati. Vanniskäik kuulutati patuks. Tähelepanu pööramine oma keha heaolule arvati kahandavat inimese vaimset heaolu. Euroopa linnade sanitaartingimused muutusid kohutavaks. Montgomery Inglise ajalugu räägib Inglise linnadest järgmist: "Londoni ja teiste linnade tänavad olid harva rohkem kui 12-15 jalga laiad. Nad ei olnud sillutatud ega valgustatud. Basseinid olid täis  seisvat vett ja hunnikutes prügi. Puudus kanalisatsioon. Ainukesteks tänavakoristajateks olid varesed.“

Nendele kitsastele tänavatele moodustusid prügimäed, mis eemaldati vaid siis, kui nad hakkasid väljakannatamatul määral liiklust segama. Surnud koerad ja kassid, mädanevad köögi- ja puuviljad, inimeste ja loomade väljaheited, solk ja toidujäätmed visati kõik linnatänavale.  

Linnad olid ümbritsetud kõrgete müüridega ning vallikraavid olid täidetud seisnud veega, takistades seega laienemist ning tekitades rahvarohkeid slummide-laadseid tingimusi. Halvasti ventileeritud elu- ja puhkekohad oli rahvast täis pööningust kuni keldrini. Tavaliselt elas kolm põlvkonda vaeseid inimesi koos karjana ühes ruumis; tihtipeale oli tegemist keldriga, kuhu jõudis valgus üksnes läbi seinas olevate aukude. Külma aja saabudes täideti need augud talli allapanuga. 

Nendel inimestel ei olnud vanne ning üldjuhul nad ei pesnud ennast, kui, siis vaid pinnapealselt. Neil ei olnud aluspesu, nad kandsid samu riideid öösel ja päeval. Viis, kuus või rohkem inimest magas samas voodis ning nad haisesid jõledalt. Nad olid varustatud instrumentidega, et sügada oma räpaseid selgu ning ütlus "süga minu selga ja ma sügan sinu oma" sai pidevalt praktilist teostust. 

Majadel oli vaid üks aken. Uste ja akende maksustamine Prantsusmaal, Itaalias ja teistes Euroopa riikides pani inimesi magama akendeta tubades. Nad paigaldasid majadele akende imitatsioonid (need ei olnud maksustatud) ja jätsid oma kodud ventilatsioonita.  Väidetavalt on mõnes kohas Euroopas siiani võimalik selliseid akende imitatsioone näha.  Tihti oli suitsu väljaviimiseks maja katuse sees üksainus auguke. Majad olid madalad. Montgomery ajalooliste kirjelduste kohaselt moodustasid majade põranda puulehed, jämedad oksad ja õled, mida vahetati harva ja mis muutusid väga räpasteks ning mis andsid haiguste kujunemisele viljaka pinnase.

Ben Johnsoni ja Shakespeare’i aegadel muutus teatrites hais nii talumatuks, et lämbuv publik karjus: „Põletage kadakat!“, „põletage kadakat!“ Kadakas on igihaljas põõsas, mis eritab põledes seedripuule sarnaselt tugevat ja meeldivat lõhna ning mida hoiti teatrites käepärast, et varjata Augeiase tallides ehk tollastes teatrites levinud haisu.

Räpasust peeti pühaks ja ka tervislikuks. Maapealset elu peeti täiesti väärtusetuks. Inimene oli alandlik ussike. Vaesus, viletsus, ignorantsus ja räpasus oli kõikjal. Euroopa oli mädanev, haisev reoveereservuaar. Hirmud ja ebausk muutsid elu koormavaks. Keha peeti põlastusväärseks ja seda peeti hinge surmavaenlaseks. Elu oli väärtusetu ning seda koheldi nõnda. Räpasust ja keha kuritarvitamist julgustati, sest see pidi hingelisele arengule kaasa aitama. Inimesed püüdsid oma hinge teha surematuks, suretades iseenda liha. 

Sellistes kirjeldamatult ebasanitaarsetes ja ebahügieenilistes tingimustes (ma pole rääkinud rohkem kui vaid murdosa kogu loost) raevutsesid igasugused epideemiad. Muhkkatk või Must Surm, tüüfus ja kõhutüüfus, epideemiline koolera, rõuged, Inglise higistamishaigus ja paljud teised. Ja miks mitte? Need inimesed elasid tõelises reoveereservuaaris, mis oli täidetud hirmuga röövlitest rüütlite, saatana, kotermannide, põrgu, puhastustule ja teiste väljamõeldud olendite ja kohtade ees. Nad töötasid pikki tunde ja elasid vaesuses, jõid palju veini ning kugistasid ja ahnitsesid toitu nagu sead. Keegi ei üritaks tänapäeval kasvatada sigu sellistes räpastes tingimustes.

Lõpuks algas terve mõistuse taassünd. Ebauskliku keskaja pikk pime öö sai läbi. Niisamuti heideti kõrvale feodalismi ike. Püssirohi raputati seintelt maha ja see kuivatas ära linnaümbruse vallikraavid, mille asemele nüüd hakkasid kasvama varju pakkuvad puud. Äärelinnad hakkasid kerkima. Linnad kasvasid väljapoole. Slummikoobaste asemele kerkisid aiamajad. Nagu Heinrich Heine ütleb: „kodusid puhastati hoolikalt suitsuga ja põrandad pühiti nagu pärast pikaajalist epideemiat“.

Toitumine muutus paremaks. Kloostrite õllekeldrites hakati hoiustama köögivilju. Jäätmeväljadele istutati viljapuud. Ametiühingute kasvav jõud hakkas tööinimeste elutingimusi paremaks muutma. Inimesed õppisid ära vanniskäimise. Hispaania-araabia filosoof ja arst Averroes korraldas ristisõja linnades valitsenud jäleduse vastu. Tänavad sillutati ja tehti laiemaks. Sillutamata tänavad hoiti puhtana. Kodudele pandi aknad. Inimesed õppisid magama hästi õhutatud magamistubades. Prügi veeti äärelinna orgudesse. Vangistajad olid sunnitud viima oma vangid maa-alustest kongidest üle õhutatud kongidesse. Rottide pesitsuskohad lammutati, et teha ruumi laiematele ja puhastele tänavatele. Hiljem paigaldati ka kanalisatsioonisüsteemid. Võrreldes keskaja põrguliku mustuse ja räpasusega, elab tänapäeva inimene taevalikus puhtuses. 

Epideemiad hakkasid raugema. Haigused hakkasid kaotama nakatamisvõimelisust. Must Surm taandus Aasiasse. Varsti järgnesid sellele ka tüüfus ja koolera. Inglise higistamishaigus kadus täielikult. Samuti kahanes rõugetesse haigestumine.

Keskaja patoloogiline deemon oli kotermann ja seda aastaid enne, kui šarlatanide prints Edward Jenner siirdas lüpsjatelt võetud lehmarõuged George’i-ajastu ebausklikuks riituseks ja tegi teatavaks oma mõrvarliku eksortsismi meetodi.

Friedrich Suure isa Friedrich Wilhelm, keeldus 1731. aastal lubamast ühel oma kindralil  muuta laagri asukohta naaberkülas leviva rõugepuhangu tõttu. Ta kirjutas sama aasta augustikuus: „Ära muretse asjatult selliste tähtsusetuste pärast, ent samal ajal ei teeks siiski kahju hoida sõdurid pärast pimeduse saabumist laagris.“ Vaktsineerimise toetajad paljastavad oma teadmatuse epideemiliste haiguste ajalooliste faktide kohta. Oma ignorantsuses valivad nad teiste seast välja rõuged, kui ühe ja ainsa erandi sellele faktile, et epideemiad taganevad enne hügieeni ja puhtuse võidutsemist. Nad arvavad kõhklematult, et rõuged levisid muistsel ajal Aafrikas ja Aasias ning ei suutnud levida paganlikus Kreekas ja Roomas lihtsalt omal vabal tahtel.

Kindlasti nad teavad, et need rahvad ei kasutanud haiguse ärahoidmiseks vaktsiini. Kas nad kujutavad ette, et vaktsiinid suudavad ennetada rõugetesse nakatumist ebahügieenilistes ja ebasanitaarsetes tingimustes? Kui nii, siis teevad nad samasuguse lapsiku vea, nagu tegi meie ülemere vägede meditsiiniosakond sõja ajal. Nad kujutavad ette, et vaktsiinid ja seerumid saavad muuta ebapuhta elukeskkonna ohutuks. Ajakirja Public Health Report 1919. aasta 28. märtsi numbris (vol 34, nr 13) avaldati Ameerika Ühendriikide peakirurgi ringkiri pealkirjaga „Tüüfuse vaktsiin ei ole asendus hügieenilistele ettevaatusabinõudele“, milles ta esitab süüdistuse meie ülemere sõjajõudude juures töötanud arstidele, kelle usk tüüfuse vaktsiini võimesse inimesi haiguse eest kaitsta oli nii tugev, et hügieenilised ettevaatusabinõud jäeti unarusse ning selle tulemusena puhkes tüüfuse epideemia. Tuli maksta kallist hinda selle eest, et tõestada arstidele, et mitte ükski mädast, hobuse kehavedelikust või surnud putukatest tehtud vaktsiin ei suuda muuta ebapuhast elukeskkonda ohutuks. Tõepoolest enamik neist ei ole võtnud õppust ja üritab siiani asendada puhast elustiili mädaga. Neil on vähe usku hügieeni ja puhtuse kaitsvasse toimesse. Ent neil on peaaegu piiramatu usaldus mäda ja mustuse päästvasse toimesse.  

    „India sanitaarmeetmete aruanne 1879-80“ sisaldab järgmist (lk 142):  „Üle kogu India tehtavad vaktsiinid on näidanud asjaolu, et vaktsineerimiste arv ei kattu tingimata rõugetesse surnute suhtarvuga. Indias on rõuged seotud aastaajaga ja epideemilisuse ülekaaluka esinemisega; seega pole see haigus, mida saab vaktsiini abil kontrollida, kuna vaktsiin on selle vastu spetsiifiline. Olles endeemiline ja epideemiline haigus, tuleb sellega tegeleda hügieenilisi abinõusid kasutades ja kui need hüljatakse, on üsna kindel, et epideemia aegadel tõuseb rõugetesse nakatumine. 

"Armee memorandum, armee sanitaatriumi komisjon Pandžabis (1879)" on leidnud järgmist: "Vaktsineerimine Pandžabis, nagu ka mujal Indias, ei ole kahjuks näidanud võimu epideemiate leviku üle. See võib muuta ja vähendada surmaga lõppevate juhtude arvu (see tõesti tõstab neid mõlemaid. Shelton), kuid kogu India kogemus osutab ühele suunale – rõugete epideemia tõsidus on palju enam seotud hügieeniga, kui tavaliselt arvatakse ja et nii rõugete kui ka koolera ning palaviku epideemiate leevendamiseks peame me arendama linnade ja külade üldist puhtust.

Kas inimese vereringe saastamise pooldajad on võimelised mõistma neis aruannetes väljatoodud lihtsate faktide tähendust? Ma kardan, et mitte. See on lihtsalt võimetus mõista lihtsaimaid elufakte ja nende põhimõtteid, mis tekitavad nende inimeste arvamuse, et vaktsineerimisvastased arvavad, et rõuged „lihtsalt surid välja“. Me rõhutame, et rõuged taandusid, kui haiguse levimist soodustanud ebahügieenilised ja ebapuhtad tingimused kadusid ja et vaktsiinidel ei olnud sellega mingit pistmist.     

Keskajast on rõugete kohta mõned faktid, mida peaksime meeles pidama, kui hakkame vaktsineerimist kaaluma. 

Esiteks: Euroopas ilmnesid rõuged üksnes pärast Rooma ja Kreeka tsivilisatsiooni ja neis rakendatud hügieeni- ja puhtusesüsteemide kokkuvarisemist. Pikalt kestnud Kreeka ja Rooma tsivilisatsiooni aegadel ei suutnud rõuged kordagi Euroopas levima hakata. Ent kui Euroopa langes pikal pimedal keskajal barbarismi ja mustusesse, hakkasid rõuged laialt levima. 

Teiseks: mitte kunagi ei olnud rõuged pooltki nii laialt levinud ja surmavad, kui meile on õpetatud. Mõistet rõuged kasutati üldiselt lööbelise palaviku puhul. Alles 17. sajandil tegi Sydenham vahet leetritel ja rõugetel ning neid hakati vaatlema kui eraldi haigusi. Enne seda aega käsitleti iga leetrite juhtumit, kui rõugete juhtumist ja iga sellest haigusest tingitud surma käsitleti, kui rõugete põhjustatud surma. Võrrelge praegust leetrite levikut ning suremust sellesse haigusesse käesoleva hetke rõugete levikuga vaktsineerimata piirkondades ning praeguseid rõugete surmajuhtumeid vaktsineerimata inimestega. Nii saab mõningast ettekujutust kui palju on rõugete vähendamiseks teinud Sydenham.

Kolmandaks: Sydenham tegi rohkemat, kui kahe haiguse eristamine. Aastal 1666, rohkem kui sajand enne Jennerit, avaldas ta oma kuulsa raamatu „Treatise on Fevers“ ja näitas, et higistamiskastis piinamine, mis määrati kõikidele palavikuhaigetele, oli surmav ja jahutav ravi oleks olnud tunduvalt vähem piinarikas. Tema biograafid ütlevad alati, et ta avastas rõugete ravimisel jahutamise režiimi efektiivsuse, tänu millele ta päästis mitmeid tuhandeid elusid. Ma räägin tema keskaja raviplaanist hiljem. 

Neljandaks: aastaid enne Jenneri pildile tulekut oli keskaja patoloogiline deemon üksainus kotermann. Rõuged olid juba möödumas, kui Jenner saabus. Hirm haiguse ees, mis polnud kunagi suur (inimesed tegelikult proovisid seda haigust iseendale ja oma lastele ligi meelitada, et saada sellega ühele poole), oli kustumas, kui Jenner varastas lüpsjatelt lehmarõuged. 

Kõrge rõugetesse ja teistesse haigustesse suremise määr keskajal oli suuresti tingitud tollasest meditsiinipersonalist. Patsiente veristati ohtralt ja neile manustati suurtes kogustes ravimeid. Elavhõbedat ja antimoni anti suurtes kogustes. Patsiendid olid tekkidesse mähitud, neil ei lubatud juua vett ja neile ei võimaldatud ligipääsu värskele õhule, selle asemel jõid nad piima, brändit või veini. Palavikupatsiendid suunati auruvanni kambritesse, sest teooria kohaselt pidi see aitama „ebapuhtuse süsteemist välja viia“. Kui patsient palus lonksukest külma vett, anti talle narritavalt leedriõie teed. Kui ta soovis sõõmukest värsket õhku, viidi ta mõneks ajaks kuuma ja kuiva ruumi ning seejärel tagasi auruvanni. Paljud sellistest patsientidest surid kuumarabandusse. Paljud teised veritsesid surnuks. 

Tolle aja arstid hoidsid rõugetesse haigestunuid soojas, teki sisse mähituna. Ruumi köeti ning aknad ja uksed hoiti hoolikalt kinni, et vältida värsket õhku ning stimuleerida higistama ajavate ravimite toimet. Veini ja puuviljalikööri anti tasuta. 

14. sajandil elanud Caddiston, kes oli esimene kohtuarst ning üks esimesi Inglise meditsiinikirjanikke, soovitas patsiendid ümbritseda punaste kardinate, punaste seinte ja punase mööbliga, nii et kõik, mida ta näeks, oleks punane. Ta uskus, et selles värvis on midagi hõõguvat ja kasulikku.

17. sajandi alguses soovitas Sennertus: "kasutades neid vahendeid, tuleb olla igati tähelepanelik, eriti talvel, et välistada külm õhk. Seetõttu tuleb patsiente hooldada soojades ruumides ning hoolikalt sissemässituna, nahapooride sulgemine peaks takistama looduse püüded ja kehast väljaviskamiseks mõeldu säilitatakse kehas kuni vahetu ohuni patsiendi tervisele, et kindlasti tõsta rahutust, palavikku ja teisi sümptomeid.“

Diemerbrock ehk kaasaegne Sennertus, ütles samast teemast rääkides: "Hoidke patsienti tihedalt suletud kambris. Kui on talv, siis tuleb õhku soojendada suurte lõketega. Hoolitsege, et külmus ei pääseks patsientide vooditesse. Katke nad punaste tekkidega. Mitte, et värv oleks oluline, aga kõige paremad, paksemad ja soojemad tekid on värvitud punaseks. Ärge kunagi vahetage patsientide voodilinu varem kui 14 päeva pärast, kartuses põhjustada patsiendile pöördumatuid tüsistusi. Palju parem, kui lasete patsiendil haiseda, kui et vahetate tema voodilinu, mis võib saada tema surma põhjuseks. Kui voodipesu vahetamine on siiski tingimata vajalik, veendu, et haige paneks selga selle määrdunud pesu, mille ta võttis seljast haigeks jäädes. Kõige olulisem on, et patsiendi uued linad oleksid väga hästi soojendatud. Samal ajal tuleb haigele manustada rohkelt higistamist soodustavaid aineid nagu suhkrusiirupit ja safranit.“

Mõtle, et hoiad rõugetega patsienti 14 päeva voodis, vahetamata nii tema aluspesu kui ka voodilinu või kui neid tõesti tuleb vahetada, siis lased haigel selga panna oma musta aluspesu, mida ta kandis enne haigeks jäämist. See oli keskaja meditsiiniteadus. Inimesed, kes uskusid sellistesse tavadesse, võivad ka lihtsalt uskuda, et kui viia kehasse mäda, siis see võib rõugeid ennetada. Tänapäeva intelligentne inimene ei saa sellist asja enam uskuda. 

Hingetõmme jahedat õhku oli ohtlik. Jaheda vee joomine oli surmav. Talvisel ajal suletud ruumis lõkke tegemine kasutas ära kogu hapniku ja jättis patsiendi hingeldama. Haige jäi püherdama räpasusse. On ime, et neist keegi üldse ellu jäi, mitte see, et nad nii tihti surid. 

See on ilmekas näide kehas oleva võitlusvaimu kohta, et Euroopa rassid elasid üle need pikad ja pimedad ööd täis räpasust, ebausku ning mõrvarlikke meditsiinilisi meetodeid.

Enne oma surma röövisid arstid Mirabeult 48 tunni jooksul 100 untsi (ca 2.8kg) verd. Oma viimases haiguses oli George Washington 15-20 tunni jooksul andnud ära 90 untsi (ca 2.55kg) verd. Šoti arst märkis, et kui Washington suri, oli ta kaotanud nii palju verd, et iga tavalise mehe oleks see tapnud ja et ta võttis nii palju kalomeli (elavhõbekloriidi) ja antimoni, et kumbi neist oleks ta tapnud. Ühe doosiga manustati talle 10 tera (ca 647 mg) kalomeli. Ent tolle aja kohta oli see veel kalomeli ja antimoni kohta väike doos. Haiged mitte ei surnud, vaid nad tapeti. Suures enamuses neid, kes tänapäeval surevad, on samuti mõrvatud. 

Hügieen ja puhtus ennetavad rõugeid. Vaktsineerimine seda ei tee. Seda näitavad kaks ajaloolist näidet.

Ühes väikeses Euroopa kohakeses säilis puhtuse Eedeni aed, koht kus sealiha ja alkohol olid tänu religioonile keelatud, koht, kus võeti iga päev vanni, kus eksisteerisid tasuta avalikud vannid ning igal perel oli ka veel kodus enda oma. Ma viitan mauri hõimudele, kes elasid väikeses riigikeses Ebro jõe orust lõunas ja kus paganliku tsivilisatsiooni valgus ei olnud kustunud. Nende linnad ei olnud ülerahvastatud. Neil olid parimad avalikud pargid Euroopas ning nad säilitasid regulaarse tänavate puhastamise süsteemi. Iga heal järjel perekond hooldas oma puuderohket ja varjulist hoovi, kus oli jahutav purskkaev – alguador.

Neil ei olnud vaktsiine, kuid need puhtad musulmanid nautisid rõugete vastu tekkinud immuunsust, samal ajal kui nende põhjanaabrid olid haigusest hullumas. Uskudes hullumeelset ideed, et rõugeid põhjustas näruste kehade ebapiisav kuritarvitamine, uitas Ebro jõest põhjapool ringi üks kamp enesepiinajaid, kes nülgisid end sõlmitud rihmadega, rebisid enda juukseid peast, segasid oma toidu sisse koirohtu ja palusid igal möödakäijal end jalaga lüüa. 

Nende idee kohaselt oli võimalik rõugeid vältida oma keha kuritarvitades. See on sama idee, mis on räpaste vaktsineerimiste ja nakatamiste aluseks. Need tänapäeva meetmed on sama katastroofilised kui keskaja fanaatikutel.

Heal järjel hispaanlased loobusid oma religioosetest dogmadest ja otsisid varjupaika Ebro jõe lõunapiirkondadest. Aragoni Kuningas saatis oma kaks poega Cordobasse, kaasas kuninglikud kingitused mauri arstidele, kes hoolitsesid ja põetasid neid nädalaid, ajal mil epideemia raputas Barcelonat ning Pürenee külasid. Sadamalinn Velez Malaga muutus põgenikest ülerahvastatuks. Nende seas puhkesid rõuged. Selle asemel, et rakendada Tervishoiuameti ettekirjutusi, rahuldusid linnaisad üksnes kannatavate põgenike isoleerimisega. Ei kasutatud ühtegi vaktsiini ja epideemia ei alanud. 

Mauri arste veendi külastama erinevaid Kristliku Euroopa linnasid, aga nad ei olnud võimelised epideemiat peatama. Nende ettekirjutused keskkonnas, mis oli hullem kui sigala, osutusid sama ebatõhusaks, kui tabalukk ööklubis. 

Usklikud maurid seostasid muresid põhjapool nende rahvaste usuleigusega ja kui mauride arstid ei suutnud haiguse vastu midagi teha, olid nad rohkem kui eales varem veendunud, et mauride „immuunsus“ tulenes nende talismanidest, mis kaotasid ristimaades oma võime. 

Kaugemal lõunas, Nuubias ja Abessiinias, raevutsesid rõuged. Jahihooajal, mil inimesed olid palju väljas, rõuged raugesid, ent need hakkasid taas levima, kui inimesed läksid tagasi oma loomalike koduste harjumuste juurde.

Skolastika, neoklassitsism, reformatsioon põhjas, feodalismi kokkuvarisemine, paremate ja vähem rahvastatud linnade tärkamine, paranenud toitumine, ametiühingute tekkimine, ristisõda avalike jälestuste vastu – need ja teised mõjutegurid parandasid inimeste elutingimusi ja taastasid terve mõistuse keha eest hoolitsemise praktikate osas. Rõuged peavad mööduma ka Kristlikes maades. Selle läbisaamine algas kaugelt varem, kui Jenner varastas lüpsjatelt nende uskumused ja suutis Briti Parlamendi endale suure summa raha andma, tema „suurepärase kasu“ eest rahvale.

Preisi-Prantsuse sõda võimaldas meeldejäävalt testida vaktsiinide efektiivsust rõugete vältimisel. Peaaegu kõik Saksa sõdurid olid lapsepõlves vaktsineeritud. Eranditult vaktsineeriti kõik sõdurid sõtta värbamisel uuesti. Tuhandeid sõdureid vaktsineeriti mitmekordselt. Nad olid "kaitstud".

Ent laagripaigad liikusid nii kiiresti, et hügieeni regulatsioone ei olnud võimalik läbi viia. Kõik rügemendid olid sunnitud jääma paduvihmas välilaagrisse, küngaste vahele või halvasti maetud surnukehade vahele. Mõnedes laagrites paljastasid kappavad hobused roiskunud laipasid, mis olid nii-öelda maetud – tegelikkuses kaetud üksnes õhukese mullakihiga.

Väiksemates linnades olevad kasarmud, kirikud ja kohalikud asutused ei hakanud tohutut hulka kahuriliha garnisonidesse koondama. Tuhanded paigutati eramutesse või koondati kokku lautadesse ja tehastesse. Sõdurid veetsid oma vaba aja eemaldades oma kehalt parasiite. Laagrite hügieenitingimused olid peaaegu sama halvad kui keskaja Euroopa linnades.

Tulemuseks oli see, et 53 288 töökindlat meest, täielikult kaitstud Jenneri vasika mädaga, said ennenägematult nakkusvõimelised rõuged. Suremus oli kõrge.

Vaktsineerimise toetajad ütlevad tavaliselt, et sellised epideemiad algavad „mitte-kaitstud“ inimeste seas ja muutuvad siis nii nakkumisvõimeliseks, et miski ei suuda nende vastu kaitset pakkuda. See on täiesti vale. See on lihtsalt ettekääne. 1870. aastate agarad pealtvaatajad tõdesid, et Kölnis oli „esimene mittevaktsineeritud rõugetesse nakatunud inimene 174 haigestunu, samal aastal Bonnis 42  inimene ja Liegnitzis oli mittevaktsineeritud nakatunu järjekorras alles 225-s.

Erapooletu jälgija ja hoolas statistika koguja professor Adolph Vogt  märkis, et "Baieri sõjaväeosas, mida oli eranditult revaktsineeritud, oli suremus rõugetesse viis korda kõrgem  kui samal ajal Baieri tsiviilelanikkonna seas, kuigi revaktsineerimine ei olnud nende puhul kohustuslik.“

Vaktsineerimine ei suutnud pakkuda kaitset olukorras, kus puhtuse- ja hügieenitingimused olid küpsed epideemia levikuks. See mitte üksnes ei põrunud, vaid pani kõige enam vaktsineeritud inimesed kõige rohkem kannatama. Vaktsineerimise kasutamine haiguse eest kaitsemiseks on nagu vargakindel seif – tõhus, kuni varga saabumiseni.

Hügieen ja puhtus immuniseerisid keskajal Hispaanias mauride elualad. Rõuged raevutsesid mädanevas, haisevas kahjuripesas, mis Põhja-Euroopa tol hetkel oli, aga pisike mauride piirkond jäi ohutuks. Vaktsineerimine ei saa kunagi muuta ebapuhast elukeskkonda turvaliseks ja need, kes elavad puhtalt, ei ole ohustatud.

Britid leidsid oma kogemustele tuginedes, et Indias ei saa vaktsiinid asendada hügieeni ja puhtust. Nad leidsid, et kui need on hooletusse jäetud, siis rõuged ning teised haigused levivad külluses ning et rõugeid saab likvideerida ainult nende samade hügieeni ja puhtuse meetmetega, mis hoiavad ära ka teisi haigusi, see on samasugune elutingimuste parandamine kui siis, kui nendest riikides kadusid koolera ja tüüfus (palavik). Ainult Tervishoiunõukogud ei suuda sellest õppetunnist midagi õppida. Nad räägivad, nagu nad ei oleks nendest asjadest kunagi kuulnud. Nad ei tea ilmselt midagi Keskaja Euroopa linnade puhtuse olukorrast ning võib-olla ei ole nad kuulnud, et teised epideemiad, mis sel ajal Euroopas möllasid, kadusid ilma vaktsiinide ja seerumiteta. Võib-olla pole nad kuulnud, et mitte vaktsiinid, vaid hügieen ja puhtus hoidsid Hiinas, Shanghais välismaalaste piirkonna koolerast kaitstuna, samal ajal kui kohalike piirkondades see haigus levis.

Ükski seerum ega vaktsiin ei võitnud Musta Surma ega tüüfuse palavikku. Mäda süstimine pole ületanud kollapalavikku ega koolerat. Ükski vere saastamise vorm ei suutnud hävitada Inglise higistamishaigust. Kas need haigused lihtsalt surid välja omal soovil või kas vannid, kaasaegne veevärk, paremad elamispinnad, kvaliteetsem toit, paremad töötingimused, puhtamad linnad, kanalisatsiooni- ja sanitaarsüsteemid, raudteed, külmutuskapid ja paranenud isiklik hügieen ning religioonist tuleneva hirmu kadumine on haiguste kadumisega kuidagi seotud? Kui siin riigis tutvustati esimest korda vanne, siis meditsiinitöötajad olid nende kasutamise vastu, just nagu nad on olnud ka kõikide muude hügieeni-ja sanitaaruuenduste vastu. Samamoodi, nagu nad olid vastu Sylvester Grahami toitumis- ja hügieenireformidele ning nagu nad on vastu seisnud toitumisreformile kuni see lõpuks 10 aastat tagasi muutus. Nad üritasid vastu võtta vannide kasutamise keelustamise seaduse, väites, et vannid tekitavad haigusi.

 Tõenäoliselt kohtume me väitega, et neid haigusi põhjustavad mikroobid, mis paljunevad mustuses. Las see väide olla kinnitatud. Me peame ikkagi mustuse ära koristama. Me ei saa mikroobe kontrollile allutada muul viisil, kui vaid mustuse kontrollimise läbi. Me ei saa vaktsiinide ja seerumite abil muuta mustuses elamist ohutuks. Iga epideemia tõestab seda. Mida kohutavamates tingimustes inimene elab, seda enam ta kannatab. Nagu Graham Truly on öelnud:    

„Haigus ei teki mitte üksnes häirivatest põhjustest, vaid seda hoitakse alal nende häirivate põhjuste püsiva tegevuse tõttu. On tõsi, et kui häirivate põhjuste tegevus on meie organites kujundanud haigestunud struktuuri, siis kuni selle püsimiseni suudab see isegi ühegi teise haiguse põhjuse puudumisel suuremal või vähemal määral alal hoida haigustegevust. Ent üldine seaduspärasus seoses krooniliste kaebustega, kus struktuuris ei ole aset leidnud muutus ja kus haigus on läinud liiga kaugele selleks, et oleks võimalik eluliselt oluline taastumine, ei jätku haiguse tegevus enam kaua, pärast kõigi häirivate tegurite täielikku eemaldamist ja on krooniline haigus peaaegu kõigil juhtudel alal hoitud ja hellitatud päevast päeva, kuust kuusse ja aastast aastasse läbi nende häirivate põhjuste pideva tegevuse. Nendeks häirivateks põhjusteks on enamikel juhtudel meie toitumisvalikud ja teised vabatahtlikud harjumused. Ent mis iganes ärritab meie organeid ja häirib nende tööd, mitte üksnes ei kipu haigusi põhjustama, vaid alati samavõrd kahandab meie keha võimet pidada vastu välistele katkutaolistele haiguspõhjustajatele.

Tõeline füsioloogia paljastab, et hukkuvad need, kelle vastupanuvõime on nõrgestatud. Kuid kust leida tõelist füsioloogiat? Mitte koolidest, nagu dr. Russell Trall ütles, vaid väljaspoolt neid, sest see on ikka tõsi, nagu ta avaldas: "Kui ma ütlen, et maailmas ei ole füsioloogiat, ma mõtlen loomulikult meditsiinilises maailmas. Tavalistes kutsealades on see teadus olnud edukam. Olles mitte takistatud koolkonnateooriatest, on indiviidid, mitte arstide kogukonnast, näidanud välja tõelist teaduselu ja ladunud vundamendi meditsiinipraktikale, mille kõige võimsamad abinõud on väga kaugel võimekatest mürkidest, on kaevatud maapõuest ja on vahendiks, mille abil kogu köögiviljade ja loomade loomine on arendatud ja alal hoitud.“ – Hydropathic Encyclopedia. Vol 1.

- ​Herbert Shelton, 1928a