Juhtmevaba tehnoloogia oht aju tervisele

1. juuli 2018

Oled Sa endale kunagi teadvustanud, et kaasaegse elu mugavused ja tehnoloogia areng, mis ei arvesta elavate organismide fragiilsust ja tundlikkust võivad olla üheks põhjuseks, miks meil esineb pidev väsimus, paljud vaevlevad unehäirete käes või meil on pidev ebamugavus silmades või miks vananeme oluliselt kiiremini või miks meid juba keskeas hakkab kummitama Alzheimeri tõbi ehk dementsus? 

Kas teadsite, et Eesti Vabariigi elektromagnetlainete kiirgusnormid on maailmas ühed kõrgemad? Kõrgemad kõikidest Euroopa riikidest. Näiteks Venemaal, Hiinas, Itaalias ja Prantsusmaal on normid 100 korda madalamad ja Lichtensteinis isegi 10 tuhat korda madalamad( 1 ). Elame siin väikeses riigis ülisuure kiirguskoormuse all ning maksame sellega lõivu oma tervise ning eluga. Mitmed teie tervisega seotud küsimused võivad olla seotud mobiiltelefoni, wifi ruuteri või mobiillevi mastiga, mis teie kodu läheduses tegutseb. Lugege intervjuud, tõstke oma teadlikkust, võtke kasutusele kaitsvad meetmed ja nii parandate sellega oluliselt enda ning oma lähedaste tervist. 

Refereerime teile väga huvitavat intervjuud elektromagnet lainete mõjust elusorganismidele, mille ameerika terviseedendaja Jonathan Landsmann tegi Stockholmi Karolinska Ülikooli professor Olle Johanssoniga. Intervjuu on tehtud "Alzheimer's and Dementia Summit" raames, millest kõik soovijad saavad läbi online kanalite osavõtta. 

Käesoleva materjali eesmärk on info edastamine. See ei ole mõeldud sinu terviseseisundi diagnoosimiseks,
raviks või tervendamiseks ega asendama sinu arsti või muu terviseeksperdi nõuannet.


Jonathan: Tere tulemast Alzheimeri tõve ja dementsuse konverentsile! Mina olen saatejuht Jonathan Landsman. Kas teadsite, et iga kolme sekundi järel saab keegi Alzheimeri tõve või dementsuse diagnoosi? Alzheimeri tõbi on kuues juhtiv surmapõhjustaja, see tapab rohkem inimesi kui rinna- ja eesnäärmevähk kokku. Ja lääne meditsiin ei suuda sellele lahendust pakkuda.

Olen töötanud tervise ja fitnessi konsultandina juba pea 30 aastat ning usun, et Alzheimeri tõbi ja dementsus on ühed kõige enam valesti mõistetud, halastamatumad ja kulukamad haigused üldse. See on ka põhjus, miks ma olen selle konverentsi korraldanud, et aidata teil ennetada, pidurdada ja tagasi pöörata kognitiivset langust, enne kui on liiga hilja.

Meie tänase saate teema on „Juhtmevaba tehnoloogia: oht aju tervisele“. Meie külaline Olle Johansson on Karolinska Instituudi neuroteaduste osakonna abiprofessor ja eksperimentaalse dermatoloogia üksuse juhataja. Professor Johansson on elektromagnetkiirguse ja selle tervisemõjude alal maailma juhtiv autoriteet.

Paljude muude saavutuste seas on professor Johansson avaldanud üldise ja rakendusliku neuroteaduse, epidemioloogia ning biofüsioloogia alal üle 600 originaalartikli, ülevaateid, raamatu peatükke, seisukohavõtte, resolutsioone ja konverentside raporteid. Ta on ka teadlasterühma BioInitiative raporti üks autoreid. Selles raportis toovad 29 sõltumatut teadlast ja terviseeksperti üle maailma välja võimalikud terviseriskid, mis on seotud juhtmevaba tehnoloogia ja elektromagnetväljadega. 

Palun ühinege minuga, et tervitada meie saate külalist professor Johanssoni. Tere tulemast, professor Johansson!

Prof Johansson: Suur tänu! Ja tere tulemast Rootsi! Meil on siin Stockholmis ilus päev. Ja väga huvitav, et sa helistasid mulle just täna, mil siin Rootsis arutatakse raadios palju Alzheimeri tõve ja dementsuse teemadel ning erinevate ideede üle, kuidas aidata patsiente näiteks kehalise aktiivsuse, maalimise, aiatöö jne abil. Niisiis sa tabasid täna naelapea pihta.

Jonathan: Professor Johansson, ma tahan öelda teile ja ka kõigile meie kuulajatele, et ma olen väga elevil ja see on mulle suur au, et te selles saates osalete. Selle saate toimumisaja leidmisega läks meil mitu kuud aega. Professor Johansson, asume kohe asja juurde. Kuidas te jõudsite otsuseni hakata uurima elektromagnetväljade tervisemõjusid? Palun rääkige meile sellest.

Prof Johansson: No tegelikult oli see puhtalt juhus. Ühel päeval 1980. aastate alguses ma tegin oma laboris midagi, mida ma teen haruharva: ma kuulasin üht raadiosaadet. Ja seal rääkis üks naine ühest Rootsi ametiühingust. Ta rääkis elektromagnetväljade tervisemõjudest, eriti just hiljuti kasutusele võetud uute personaalarvutite ekraanidest ja nende mõjust, eriti naistele, kuid samuti mõnele mehele sel ajal. Ja ta soovis selle teema kohta uuemat teaduslikku ekspertiisi.

See oli minu jaoks väga huvitav ja ma võtsin temaga ühendust. Me organiseerisime kohtumise ühe füüsikuga. Sel ajal olin ma veel väga roheline amatöör. Ma õppisin nendelt inimestelt nii palju füüsika ja biofüsioloogia kohta, mis puudutas eri kiirgusliike ja elektromagnetvälju jne. Ja me alustasime üht projekti. Kõik muu on juba ajalugu. Ja minule on väga suur au osaleda sel aastal sinu saates. Suur tänu sulle!

Jonathan: See on meile puhas rõõm, professor Johansson. Ma tean, et te suhtute sellesse teemasse väga kirglikult. Ja neile, kes ei ole teie tööga tuttavad, tahan, et kõik mõistaksid, et te olete tuntud üle kogu maailma kui üks selle ala tippeksperte. On suur au, et te olete täna siin meiega! 

Räägime nüüd sellest väga tähtsast teemast. Mida näitavad viimase 10 aasta uuringud terviseriskide kohta, mida seostatakse elektromagnetilise saastega? See on väga tähtis igaühele, kellele teeb muret aju tervis.

Prof Johansson: Jah, ma ütleksin, et tegemist on lausa laviiniga, sest artiklite hulk, mis viimase 10 aasta jooksul, eriti paaril viimasel aastal on avaldatud eelretsenseerimisel põhinevates teadusajakirjades iga päev, on olnud tegelikult tohutu. On olemas nii palju uuringuid. Nendes käsitletakse inimese bioloogia ja tervise, samuti teiste liikide, bakterite, taimede jne eri aspekte.

Ja kui uurida elektromagnetkiirguse mõju ajufunktsioonidele, siis on sul mõnes mõttes olemas kõik detailid, mida sa otsiksid näiteks Alzheimeri tõve või muude dementsuste puhul. On olemas uuringud, mis näitavad keskendumisvõime kadu, lühiajalise mälu kadu, mõju rakufunktsioonidele, sealhulgas rakusurm erinevatel närilistest katseloomadel.

Samuti on vere-aju barjääri leke seotud närvirakkude kahjustuse ja surmaga. On mõjud käitumisele. On mõju une kvaliteedile. On mitut liiki õpiülesandeid, kus loomad ja ühel konkreetsel juhul poisid said eri õppeolukordades kehvemaid tulemusi.

Niisiis, kui sa mulle helistasid ja rääkisid Alzheimeri tõvest ja dementsusest, siis ma tundsin, et paljud pusletükid paigutusid kenasti oma kohale. Ja ma olen natukene üllatunud, et selles valdkonnas ei ole rohkem teadust tehtud. Me tegime ise ühe väikese uuringu, kus vaatlesime suremust Alzheimeri tõppe. Nagu sa juba saate alguses ütlesid, on Alzheimeri puhul tegemist väga levinud surmapõhjusega. Ja me olime imestunud, et meil Rootsis on suremus Alzheimerisse kasvanud väga kiiresti just hõredalt asustatud piirkondades, kus elab vähe inimesi. Neis piirkondades asuvad näiteks tugijaamade antennid, mida on vaja juhtmeta sidesüsteemide jaoks, nagu juhtmeta internet ja mobiiltelefonid, üksteisest väga kaugel, mis tähendab, et ka sinu mobiiltelefon ja arvuti on sellest baasjaamast väga kaugel. See tähendab kokkuvõttes, et need vidinad suurendavad automaatselt oma väljundvõimsust.

Ja siis me analüüsisime mobiiltelefonide keskmise väljundvõimsuse põhjal, tuginedes võimsuse mõõtmistele ja infole, mobiilivõrgu leviala üle Rootsi. Ja võtsime andmed suremuse kohta Rootsi riiklikult tervise ja heaolu komisjonilt. Selgus, et siin on suurepärane vastastikune seos. 

Ja tegelikult on suremuse suurenemine, mitte ainult dementsustesse, vaid ka teistesse närvisüsteemiga seotud haigustesse, tingitud just sellestsamast seosest. Ja seos väljundvõimsuse ja suremuse vahel on kasvanud paari viimase aastaga ning praegu on see märkimisväärne. Ja seetõttu muutud sa teadlasena ja ka kodanikuna üsna murelikuks, kui loed Rootsi ajalehtedest, et järgmise 50 aasta jooksul haigestub üha rohkem ja rohkem inimesi Alzheimeri tõppe.

Alzheimerisse hakkavad haigestuma üha nooremad. Ning üha rohkem ja rohkem sureb sellesse. Ja ainuke seletus sellele siin Rootsis on, et me saame vanemaks. Kuid teadlasena ei suuda ma kuidagi mõista noorte inimeste haigestmist näiteks Alzheimerisse. Kuidas võib keha teada, et ta hakkab surema? See ei tundu kuidagi loogiline. 

Ma arvan, et siin on küsimärke, kuid kui ka suur hulk hüüumärke. Ning see tuleb kokku võtta ja seda tõsiselt testida. Ja ma ei alahinda kuidagi muid suundi või liituvaid tegureid, kuid minu meelest on siin tegemist väga huvitava valdkonnaga, kuna me räägime väga-väga-väga kõrge ekspositsioonitaseme [mõjust] väga-väga-väga tundlikule süsteemile, nagu seda on meie kesknärvisüsteem.

Jonathan: Professor Johansson, iga sõna, mis te just rääkisite, kõnetab nii minu mõistust kui ka südant. Ma tean, et ma võtan suure riski, lisades selle info Alzheimeri tõve ja dementsuse konverentsile. Ja ma tuginen lihtsalt faktile, et nii paljud inimesed endiselt ei taju selle lõhna, maitset. Nad ei tunne seda. Nad ei taju absoluutselt seda, et juhtmevaba tehnoloogia, elektromagnetiline saaste kujutab endast ohtu nende aju tervisele.

Kuid me teame kindlalt, et kõik need mobiiltelefonid, mobiilimastid, juhtmeta telefonid, juhtmeta seadmed, wifi, juurdepääsupunktid – ja ma ei saa endiselt üle sellest nimest, mida nad selle jaoks kasutavad: juurdepääsupunkt, kus sees inimesed istuvad – ja kõik need inimeste kodudes olevad wifi-ruuterid. Kui me näeme seost meie keha pommitava elektromagnetilise saastega ning stressi ja põletikuga, mille kohta teame teaduslikest käsitlustest, et stress ja põletikud on nii paljude haiguste peamised põhjustajad, nii et kui keegi on tõepoolest mures oma aju tervise pärast, siis sa peaksid vähemalt minu arvates tegema kõik, et vähendada oma elus, oma elukeskkonnas ja oma kehas stressi.

Ma olen teiega nõus, et halb toit, toitainete puudus, liiga palju toksiine, liiga palju emotsionaalset stressi ja palju muid asju, millest me sellel konverentsil räägime, mõjutavad seda samuti. Kuid me peaksime võtma arvesse ka elektromagnetilist saastet kui ühte neist teguritest, mis kindlasti mõjutavad meie aju. Ja uuringud näitavad seda. Kas nii on õige öelda, professor Johansson?

Prof Johansson: Nii on kindlasti õige öelda. Ja juba palju aastaid tagasi, 1980. aastate keskel, tulin ma välja avaldusega, mida on pärast seda palju kordi kasutatud: ma ütlesin, et tegemist on suurima täiemahulise inimkatsega, mida on eales siin planeedil tehtud.

Ja ma küsisin ka, et mis siis juhtub, kui me laseme endid ja oma lapsi üle kogu keha kiiritada 24/7, kus iganes me elame, viibime, töötame või õpime, ja seda kogu oma ülejäänud elu. Väga vähesed on sellele küsimusele vastanud.

Kuid minu jaoks sai Rootsis selgeks Ameerika väljend „follow the money“ (jälita raha). Ja ma olen avastanud, mitte ainult mina, vaid ka paljud teised, et näiteks juhtmevaba tehnoloogia tootjad, operaatorid ja eelkõige kindlustuskompaniid ei võta mitte mingit ametlikku vastutust ega kohustusi selle – ja nüüd ma pilkan veidi seda terminit – ohutu tehnoloogia eest. Ja see ütleb meile rohkem kui mis tahes teadusuuring.

2004. aastal Londonis toimunud konverentsil olid kohal kõikide suuremate kindlustuskompaniide, telekomitööstuste ja operaatorfirmade jne esindajad üle maailma. Ja nad kõik ütlesid nagu ühest suust, et nende jaoks ei ole küsimus selles, kas sellel tehnoloogial on mõju näiteks ajule või mitte. Küsimus on ainult selles, kes maksab nende kahjude eest tulevikus. Ja nad kõik ütlesid, et nemad ei tee seda. Hiljem on ka teised avaldanud sarnast seisukohta. 

Ja kui sa loed näiteks erinevate võimuesindajate ja kiirguskaitseametite juhendeid, siis nad hoiatavad sind ja ütlevad, et selleks, et olla tõesti kaitstud, peaksid su telefonikõned olema lühikesed, kui kasutad juhtmeta tehnoloogiat. Sa peaksid hoidma mobiiltelefoni oma kehast eemal. Sa peaksid seda kasutama pigem kõnele vastamiseks ning seejärel võta juhtmega telefon ja kasuta seda.

Ja kõige tähtsam – Maailma Terviseorganisatsioon klassifitseeris 31. mail 2011. aastal mikrolained ja muud raadiosagedused, mida kasutavad mobiiltelefonid ja arvutid, kantserogeeniks. Ja nad ei oleks pidanud seda tegema, kui see oleks ohutu, sest neil on olemas ka kategooria ohutu kiirgusekspositsiooni jaoks, nimelt 4. kategooria. Kuid selle asemel paigutasid nad raadiosagedused kategooriasse 2B.

10 aastat varem, aastal 2001, klassifitseerisid nad kantserogeeniks võrgusageduslikud magnetväljad, mis on lihtsamalt öeldes majapidamiselekter ja millel on seos lapseea leukeemiaga. Ja see kehtib ka praegu. Ja mind paelub mõte, et kui sa helistaksid mulle 50 või 100 aasta pärast, siis meil ilmselt oleks sarnane klassifikatsioon, mis ütleks, et kui sa tahad säästa oma kesknärvisüsteemi, ajufunktsioone ja seljaaju, siis ära mine nende seadmete lähedalegi. See on väga tähtis küsimus.

Jonathan: Kogu oma austuse juures kõikide meditsiinitöötajate vastu, kes seda saadet kuulavad, tahan ma öelda neile kõigile, et ärge muretsege sellepärast, et te võite häirida nende inimeste meelerahu, kes teile raha maksavad, et kohtuda teiega teie arstipraksises. Ja ma tean, et kellelgi teist ei ole seda kavaski. Kuid see on ikkagi murekoht. 

Mõistagi me tahame säilitada oma klientuuri. Ma saan sellest aru. Kuid me peaksime kindlasti lülitama selle teema vestlusesse, eriti nende inimestega, kes avaldavad, et nad on närvilised, depressiivsed, mis kindlasti suurendab Alzheimeri tõppe ja dementsusesse haigestumise riski. Kui asi on veelgi hullem, kui patsiendil on mäluhäired või on tal juba diagnoositud dementsus või Alzheimeri tõbi, siis palun vestelge temaga. Mu palve on, et me vaatleksime, milline juhtmevaba tehnoloogia neid ümbritseb. 

Professor Johansson, räägime elektroülitundlikkusest, elektromagnetväljade mõjudest ning sellest, kuidas see kõik on seotud inimestega, kes on mures oma aju tervise pärast.

Prof Johansson: See on samuti üks äärmiselt huvitav teema ja selle juured ulatuvad tagasi juba elektri algusaastatesse. Kui sa näiteks loed, mida väga kuulus füüsik ja leiutaja Nikola Tesla ise kirjutas oma tervisest, kui ta töötas eri tüüpi elektromagnetväljadega, siis sa mõistad selgelt, et tema oli tegelikult kõige esimene inimene, kellel avaldus elektroülitundlikkus. Ja see oli 1800. aastate lõpus.

Ja praegu on kõige kuulsam elektroülitundlik inimene endine Maailma Terviseorganisatsiooni juht ja endine Norra peaminister Gro Harlem Brundtland, kes on avalikult kogu maailmale öelnud, et on elektroülitundlik. 

Ja kui vaadata elektroülitundlikkust, siis muidugi Rootsi torkab silma mitmel viisil. Siin me ei vaatle seda kui mingit haiguse liiki. Elektroülitundlikul inimesel pole midagi viga. Kuid see haigus peitub potentsiaalselt mürgises keskkonnas ja seega tuleks „ravida“ keskkonda. 

Kuna me peame elektroülitundlikkust funktsionaalseks puudeks või funktsionaalseks kahjustuseks, siis tuleks kasutada erinevaid ligipääsetavuse tagamise meetmeid, nii nagu ehitatakse ratastooli kaldteed liikumispuudega inimestele. Elektroülitundlike inimeste puhul tuleks siis analoogselt vähendada kiirgusekspositsiooni.

Väga oluline on meeles pidada, et igasugune ligipääsetavuse tagamise meede, olenemata sellest, millise puude jaoks need on välja töötatud, toob tegelikult kasu kõigile, kuna näiteks kõnnitee maha- ja pealesõite kasutavad kõik, kes jalgrattal, kes lapsevankriga või poekäruga. Loomulikult on need loodud eelkõige ratastoolis inimestele, kuid sellest võidavad kõik.

Tulles tagasi elektromagnetväljade tervisemõjude juurde, siis kui me teeksime kogu ühiskonna elektroülitundliku inimese jaoks täiesti ligipääsetavaks, siis võib-olla ka ülejäänud ei riskiks Alzheimeri tõppe ja dementsusse haigestumisega või vähki haigestumisega jne. Seega on minu arvates äärmiselt tähtis maha istuda ja arutada nende võimaluste ja valikute üle, mis meil on.

Lõppude lõpuks me räägime mänguasjadest, kui ma võiksin nüüd olla natuke karm. Elektromagnetilised vidinad, nagu mobiiltelefonid ja arvutid, ei ole eluliselt vajalikud. Eluliselt vajalikud on näiteks puhas õhk, mida me võime riskivabalt hingata. Puhas vesi, mida me võime juua. Toit, mida me võime riskivabalt süüa. Armastus, kaastunne ja mõistmine. 

Ja kõik need muud vidinad on küll väga väärtuslikud ja toredad, aga me saame ilma nendeta elada, eriti kui me võtaksime kasutusele uued rohelised inimsõbralikud tehnoloogiad, mis iganes need ka poleks, siis võiksid leiutajad ja ettevõtjad tõepoolest mõelda sellele, kuidas toota neid vidinaid, kuid inimsõbralikus vormis.

Rääkides inimsõbralikust tehnoloogiast, tuleb mulle meelde väga-väga rikas riik Norra. Nad on väga huvitatud leiutamisest ja inimsõbralike lahenduste väljatöötamisest igapäevaelu probleemidele. Ja kui sa helistaksid mulle uuesti umbes 50 või 100 aasta pärast, siis võib-olla on kõigil neil vidinatel ühine nimi, nimelt Norwegian praeguste Nokia, Motorola või Ericssoni asemel.

Jonathan: Professor Johansson, räägime nüüd veidi lähemalt, mida on meil täpselt teada sellest, kuidas meie kesknärvisüsteem reageerib nüüdisaja elektromagnetväljadele.

Prof Johansson: Jah. Nagu ma enne ütlesin, on olemas mitmeid uuringuid, kus on kasutatud katseloomi, nagu hiiri või rotte, ja muidugi ka teisi loomaliike. Me oleme kasutanud näiteks sipelgaid, et uurida nende käitumist väga kontrollitud ja ma rõhutan taas – eelretsenseerimisel põhinevate teadusuuringutega, mis on avaldatud väga heades teadusajakirjades.

On ilmselge, et peaaju, seljaaju ja perifeerne närvisüsteem on mõjutatud. Ja sa saad seda seirata läbi erinevate kanalite, sh käitumuslike ja biokeemiliste. Muutused esinevad näiteks neurotransmitteri molekuli tasemetes, on märke otsesest mõjust pingetundlikele kaltsiumikanalitele. Väga huvitavad mõtted, mis pärinevad prof Martin Pallilt USAst. 

Ja nagu ma eespool rääkisin, me näeme mõjusid näiteks unele, une kvaliteedile. On õpiraskused, keskendumisraskused, vere-aju barjääri leke jne. Kuid teaduslikust vaatenurgast on meil vaja rohkem detailsemaid uuringuid, et kõik need tükid mehaaniliselt ühendada. Me ei tea veel täpselt, millised molekulid on mõjutatud, millises järjekorras, mis liiki ioonikanalid sulguvad või avanevad ja millised on ajalised järgnevused.

Üks hirmutav üksikasi vere-aju barjääri lekke uuringutest: mõju oli näha juba lühikese ekspositsiooni korral, nimelt üheminutilise mobiilikõne järel ja seda ekspositsiooni taseme juures, mis oli 5000 korda madalam ametlikes suunistes kehtestatud piirnormist. Niisiis, nõrk ja väga lühiajaline ekspositsioon mõjutas niivõrd eluliselt tähtsat ja väga olulist barjääri, nagu seda on vere-aju barjäär. Ja kuna ma olen neuroteadlane, siis ma võin kuulajaile öelda, et selles barjääris ei taha te endal kindlasti mitte mingit leket.

Veelgi enam, meie keha teistes osades on veel sarnaseid barjääre. Näiteks meestel on vere-munandite barjäär, mis kaitseb spermarakke kahjustuste eest. Ja kõige kuulsam barjäär on rasedatel naistel – vere-platsenta barjäär, mis kaitseb väikest loodet mis tahes kahjustuste eest.

Olles näinud vere-aju barjääri lekkimist, siis on alust eeldada, kuni meil puuduvad teistsugused andmed, et ilmselt on sarnased lekked ka teistes barjäärides. Ja need lekked võivad olla kahesuunalised: kas miski lekib elundisse või elundist välja. Ja mõlemad on ilmselt ühtviisi halvad.

Jonathan: Professor Johansson, kuulates teid rääkimas, ma lihtsalt raputan oma pead selle üldise suutmatuse peale otsi kokku viia. Ja ma ütlen seda armastusega südames ja suure kaastundega kõikidele nendele inimestele, kes kannatavad.

Ma pean silmas seda, et kui keegi kannatab mis tahes ajuhäire all, siis on ta täielikult stressis. Nad võitlevad üht või teist liiki tervisehäirega. Nad neelavad põletikuvastaseid ravimeid, mis on täiesti mürgised. Nende arst ei räägi neile parema kvaliteediga toidu söömisest, parima kvaliteediga toidulisandite võtmisest, et nad saaksid stressi oma elus vähendada. 

Ja kindlasti ei räägi nad nendega sellest, milline on nende vahetu elukeskkond, millised on nende harjumused, kas nad panevad täiesti sisselülitatud mobiiltelefoni oma taskusse, oma keha lähedale, oma pea juurde. Need on need asjad, mille puhul inimestel puudub täielikult arusaam, mis tegelikult on oluline selleks, et end paremini tunda. Ma olen kindel, et te nõustute minuga.

Prof Johansson: Ma olen tõesti nõus, sest kui ma vaatan ameeriklasi, rootslasi ja inimesi teistes riikides, siis ma näen, et paljud meist elavad väga kunstlikku elu. Ja me oleme väga kaugel sellest normaalsest eluviisist, mida me peaksime järgima ja milleks evolutsioon on meid ette valmistanud. See, mida sa ütled, on väga tähtis, et me peame hoolt kandma kehalise aktiivsuse ja täiusliku toitumise eest. Toit on loomulikult siin kesksel kohal.

Ja jällegi, Alzheimeri ja muude dementsuste puhul näiteks aitab aju kaitsta ka niinimetatud Vahemere dieet. Nagu te teate, sisaldab see üsna vähesel määral punast liha ja tähtsal kohal on täisteraviljad, puu- ja aedviljad, kala ja koorikloomad ning pähklid, oliiviõli ja muud tervislikud rasvad. Ja ma usun, et palju on õppida ka nii-öelda vanamoodsast toiduvalmistusviisist, „aeglasest toidust“ jne.

Kuid ma olen ka väga palju tegelenud füüsilise aktiivsuse süsteemiga, eriti kui me räägime patsientidest, kes näiteks hakkavad asjaarmastajatena tegelema aiatööga, jalutama metsas, käima vees, tegema erinevat käsitööd, alustades algtasemest. Ma tunnistan, et ise olen käsitöös täielik amatöör. Kuid sa võid õppida ja areneda. Ja on ilmselge, et see kõik on kasulik erineva dementsuse vormiga või eeldementsuse staadiumis patsientidele. Seda kasutatakse, kuid seda võiks kasutada palju rohkem.

Ja tagatipuks, nagu sa ütlesid, kui inimesed on kõike seda teinud, on söönud hästi, on olnud füüsiliselt aktiivsed, tegelenud erinevate sotsiaalsete tegevustega jne, siis nad lähevad koju magama. Ja viimane asi, mida nad teevad – nad panevad mobiiltelefoni enda kõrvale. Ja nad ei mõista, et neil on tegelikult laua peal, oma voodi kõrval mitu elektrirongi mootorit, kui võrrelda võrgusageduslikke magnetvälju. Ja kui me räägime mikrolainete ekspositsioonist võrreldes loodusliku taustaga, mille jaoks evolutsioon on meid ette valmistanud, siis mobiiltelefonide süsteem on tõstnud ekspositsiooni kvintiljon korda kõrgemaks. See on 1, millele järgneb 18 nulli.

Niisiis ekspositsiooni kasv on astronoomiline, nagu ma vahel ütlen. Kuigi tänasel päeval ütleksin pigem, et seda saab mõista ainult piibellikes terminites. On lihtsalt uskumatu, millise ekspositsiooniga on tegemist. Ja nagu sa enne mainisid, siis halb asi siinjuures on see, et sa ei näe seda.

Paari päeva eest nägin ma mingil määral võrreldavat lugu, mis rääkis tuumaelektrijaamadest pärinevast kiirgusest. See oli saade väga kahetsusväärsest piirkonnast Jaapanis, Fukushimast, kus tuumaelektrijaamas oli [kuuldamatu]. Inimesi ei lubatud sinna. Nad kandsid seal kaitseriietust. Nad ei tohtinud minna teatud hoonete lähedale, sest kiirgustase oli seal väga kõrge. Ja siis üks Itaalia ajakirjanik hüüdis midagi sarnast: „Vau! Vau! Aga ma ei näe seda. Ma ei näe seda!“

Ja sama lugu on ka niinimetatud mitteioniseeriva kiirgusega. Kui me suudaksime neid piibellikke ekspositsioone näha, siis ma olen üsna kindel, et inimesed kortsutaksid kulmu ja hakkaksid küsimusi esitama. Ja tulles tagasi mu küsimuse juurde, siis kas me tegelikult ka teame, mida me teeme, kui lubame endal ja oma lastel puutuda kokku sellise ekspositsiooniga?

Ja lihtne vastus sellele on see, mida kindlustuskompaniid ütlevad: „Oh ei, meie seda ei puutu. Me ei kindlusta kunagi ühegi elektromagnetvälja tervisemõju vastu.“ Niisiis nad on kindlad milleski, mille kohta ülejäänud ühiskond ütleb, et see on ohutu. Ja nad teavad, et see nii ei ole.

Jonathan: Ma olen kindel, et inimeste jaoks, kes meid kuulavad, on siin juba nii palju sellist, mille suhtes tuleks oma mõtlemist muuta, meie enda elus. Kuid ma tahaksin kindlasti lisada ühe asja, kuigi seda on sageli öeldud – minagi olen –, et kiirgust on väga raske näha, see on praktiliselt võimatu, kuid seda on võimalik üsna lihtsalt tunda. Sa tunned vahet, kui sa lähed loodusesse, metsa jalutama. Seal puude vahel, tsivilisatsioonist eemal, tunned sa end palju lõdvestunumalt. 

Su meel on rahulikum, sa oled õnnelikum, sa tunned end füüsiliselt paremini. Kui keegi läheb puhkusele kuhugi loodusesse ning ta tunneb end seal palju paremini, peaks ju kohe tekkima küsimus, miks see nii on? Kui keegi jalutab 30, 45 minutit paljajalu rannas ja tunneb oma kehas sellist kergust.

Paljud inimesed ei saa sinna midagi parata, et nad jäävad kohe magama, sest nad olid nii pinge all, šokis kogu aeg ärkvel olemisest, elades igapäevaelu elektrilaengutega keskkonnas, nii et kui nad end lõpuks lahti ühendavad, tunnevad nad, kui lõdvestunud nende keha on. Ma arvan, professor Johansson, et see on väga tähtis, et inimesed mõistaksid, et see on väga reaalne mõju, mida elektromagnetiline saaste avaldab negatiivselt meie tervisele, on nii?

Prof Johansson: Mulle väga meeldib see, mida sa ütlesid. Ja igaüks võib olla selle tunnistajaks. Alguses ma olin küll veidi üllatunud, kuid siis ma nägin üha rohkem ja rohkem, et see on tegelikult tõsi elektroülitundlike inimeste puhul. Kui sa muutud elektroülitundlikuks, siis sa ei saa enam edasi töötada, sa ei saa kasutada oma väga armastatud arvutit, sa ei saa mängida oma arvutimänge, sa ei saa kasutada oma mobiiltelefoni jne. Ja inimesed lähevad sellest nagu šokki ja nad on väga kurvad.

Kuid siis ma rääkisin inimestega, kes tulid minu juurde, näiteks pärast minu loengut, ja nad ütlesid midagi väga huvitavat, nimelt: „Jumal tänatud, et ma muutusin elektroülitundlikuks.“ Ja ma küsisin, mida ta sellega mõtleb? „Vaadake, ma elasin sellist väga kunstlikku elu. Nüüd on mul ja mu naisel mõlemal kaks koera. Me elame väikeses palkmajakeses maal, teeme pikki jalutuskäike, sööme erakordselt hästi ning meie elujõud ja füüsiline vastupidavus on nii palju kasvanud. Niisiis me oleme väga õnnelikud, et minust sai elektroülitundlik.“

Ja ma äkki taipasin, et vau! Nad elavad ju looduslähedast elu. Ma olen vana mees, aga lapsepõlves elasin ma vanaema ja vanaisa juures maal, kus me kindlasti elasime väga looduslähedast elu. Ja ma tunnen sellest väga tihti puudust.

Jah, füüsikalisest ja meditsiinilisest seisukohast lähtuvalt, me tegime ka koos Belgia professori Marie-Claire’iga [pk.-nimi mittekuuldav] ühe väga huvitava eksperimendi. Me kasutasime sipelgaid ja asetasime nad suure laua peale. Sipelgad organiseerivad oma keskkonna, kus nad elavad, väga-väga korrektselt. 

Neil on tuba, kus on nende toit. Neil on magamisala. Neil on tualetiala. Ja neil on ruum, kus nad hoiavad oma mune, väikeseid beebisid. Ja siis, kui me panime mobiiltelefoni, ainult ooterežiimil, näiteks selle toa alla, kus nad hoidsid mune, siis läksid sipelgad väga närviliseks ja stressi. Seda sai jälgida ja isegi mõõta. 

Ja lühikese aja möödudes korjasid nad kõik munad kokku ja viisid minema ning tõid asemele tualeti ja panid selle mobiiltelefoni peale. Kui me mobiiltelefoni hiljem eemaldasime, siis nad viisid ka tualeti sealt minema ja tõid tagasi beebid sellese konkreetsesse nurka, mida nad mingil põhjusel eelistasid. Ja nende kodu oli jälle selline, nagu see pidi olema.

Minu jaoks oli see šokeeriv avastus, sest ma taipasin, et oot-oot, meie ju ei saa niimoodi ümber kolida. Nagu ma eespool ütlesin, meie saame kiiritust üle kogu keha 24/7, eriti lapsed koolides, kes peavad kasutama kõiki neid juhtmeta vidinaid – siin Rootsis alustavad nad juba 2–3-aastaselt eelkoolis ja lasteaias. Ja nad jätkavad nende vidinate kasutamist kogu oma haridustee jooksul. Kui tehti üks uuring noorte poistega, kuidas nad tulevad toime keeleõppe ülesannetega, topelt-pimekatse ekspositsiooniuuring, kasutades mobiiltelefone, siis kiirgusele eksponeeritud poiste tulemused olid kehvemad. 

Kui mina oleksin haridusminister, vähemalt siin Rootsis, kus meil on olnud väga suuri probleeme õppimise kvaliteedi ja õpitulemustega, siis ma ütleksin kohe, et kuulge, kas me tõesti peaksime asetama lapsed millegi mõjuvälja, mis halvendab nende toimetulekut eri õpiülesannetega, keskendumisvõimet, lühiajalist mälu jne. Kas me ei peaks mitte liikuma teises suunas ja püüdma võistelda maailmaturul India, Hiina, USA ja teistega?

Jonathan: Professor Johansson, me rääkisime sellest enne veidi. Kuid ma arvan, et on äärmiselt oluline see uuesti kõne alla võtta ja uurida, mida ütleb Maailma Terviseorganisatsioon elektromagnetilise saaste, kogu juhtmevaba tehnoloogia kohta ning milline on seis praegu?

Prof Johansson: Minu arvates on kõige kaalukam hinnang see, et nad on klassifitseerinud kantserogeeniks nii raadiosageduslikud väljad, mis hõlmavad kõiki liike välju, mida kasutavad raadio, televisioon, juhtmeta internet, mobiiltelefonid jne, kui ka võrgusageduslikud magnetväljad. Ja paljudel nendest vidinatest on väga-väga tugev võrgusageduslik magnetväli.

Ja need mõlemad on klassifitseeritud kantserogeeniks. Esimene liik välju on seotud teatud tüüpi ajukasvajatega ja võrgusageduslikud magnetväljad lapseea leukeemiaga. See ütleb oluliselt rohkem kui ükski detailne teaduslik aruanne, sest siin on Maailma Terviseorganisatsioon selgelt öelnud: „See ei ole ohutu.“

Ja selle üle, miks Maailma Terviseorganisatsioon nii tegi, on palju spekuleeritud. Kuid ma arvan, et nad tahavad kaitsta oma seljatagust, kui peaks puhkema suurem skandaal, nagu oli näiteks seagripi skandaal, kuhu oli segatud Maailma Terviseorganisatsioon koos [ mittekuuldav]. Sest kui tulevikus sul peaks tekkima ajukasvaja või on sul laps, kes põeb lapseea leukeemiat, siis võivad nad sulle öelda: „No me ju hoiatasime teid, või mis?“

Ja jällegi, mulle teeb rohkem muret see, et vähemalt siin Rootsis ei tea enamik inimesi kõigest sellest midagi. Ma arvan, et nad usuvad, et kõik ametiasutused kõigil ühiskonna tasanditel on andnud kõikidele nendele kiirguse liikidele rohelise tule. Tegelikult on asi hoopis vastupidine. Ja ma olen püüdnud – me oleme koostanud BioInitiative´i grupi raporti, mida sa oma sissejuhatuses märkisid, ja terve rea muid resolutsioone ja seisukohavõtte, millega ma üritan inimesi harida. 

Kuid ma pean ütlema, et see on suur pingutus. Ja sellepärast on kõik need saated, nagu sinugi oma, mis keskendub Alzheimeri ja muude dementsuste käsitlemisele, väga olulised, sest ma mäletan, et juba 2006. aastal Itaalias ühel teadlaste konverentsil toodi esile ühe peamise ülesandena, mis meie kui teadlaste ees seisab, kõikide inimeste, sealhulgas poliitikute, riigiametnike ning eelkõige kodanike harimist kõikides riikides. Ja me püüame, kuid nagu ma enne ütlesin, see ei ole kerge.

Jonathan: Me teeme kõik, mida me suudame. Ja muidugi ma kutsun üles kõiki saate kuulajaid: palun jagage seda infot kõigiga, kes on teile kallid. See on niivõrd tähtis. Nüüd, kui me hakkame saate lõpule jõudma, professor Johansson, tahaksin ma sellest saatest teha kõikide kuulajate jaoks ühe suurepärase juhendi. Palun rääkige sellest, kuidas me saame ennast kaitsta kogu selle praeguse kiirguse eest.

Prof Johansson: Ma lisaksin siia midagi, millega ma tavaliselt alustan oma avalikke loenguid, kuid nüüd ma siis lõpetan sellega. Ma ütlen inimestele, et nad ei tohiks mind usaldada. Nad peaksid minema koju, istuma maha ja lugema, mõtlema, uuesti lugema, lugema veel kord, lugema lisaks, uuesti mõtlema ning looma strateegia enda, oma pere, oma kallite jaoks ja elama selle järgi. Et nad ei võtaks ette mingeid samme tuginedes sellele, mida teadlased on öelnud. 

Niisiis, ärge usaldage mind. Aga usaldage Jonathani ja muidugi tema konverentsi. Kuid väga tähtis on süveneda kogu sellesse kirjandusse ja kõik see on olemas. Kõik on kergesti kättesaadav näiteks internetis. Või kui teil puudub juurdepääs internetile, võite minna raamatukokku või siis üksteisega rääkida. Ma tean, et inimestel on suurel hulgal kirjandust, mida nad omavahel jagavad, ja seda tuleb jagada üha laiemalt.

Jonathan: Niisiis, professor Johansson, lähme asja juurde: mis on need mõned asjad, mida me saaksime teha, et vähendada meie ekspositsiooni kogu sellele kiirgusele?

Prof Johansson: See on väga levinud küsimus, mida mulle esitatakse, eelkõige lapsevanemate ja patsientide sugulaste poolt. Ja ma ütlen alati, et alustage oma kodust, vabaaja veetmise kohast, töökohast, koolist – küsige endalt, kas meie perel on tõesti vaja kasutada elektrimikserit? Kas meil kõigil peab olema elektrihambahari? Kas minu lapsed peavad veetma tunde internetis või mängima arvutimänge?

Või kas nad peaksid järgima sind, Jonathan, ja tegema pikki jalutuskäike looduses, võib-olla alustama mõne hobiaianduse projektiga, minema kalale, tegema ükskõik mida. Ja see sõltub juba iga pere plusside-miinuste kokkulugemisest. Päris tihti, kui inimesed on seda teinud, tulevad nad mõne aasta pärast minu juurde tagasi ja ütlevad, et see oli väga hea soovitus. Sel hetkel tegid nad mingis mõttes kannapöörde ja nende elu võttis täiesti teise suuna.

Ja ma tahan korrata seda, mida sa juba välja tõid, et sa pead tegelema kõigega: toitumise, kehaliste harjutuste, elukeskkonna tingimustega jne. Seda on muidugi lihtne öelda, kuid on väga-väga-väga tähtis, et sa püüad seda teha nii hästi kui suudad. Sest inimesed elavad väga kunstlikku elu, vähemalt siin Rootsis. Ja enamik inimesi näib olevat kõige enam hõivatud šoppamise ja väga halva kiirtoidu söömisega. Ja see on kõik.

Jonathan: Professor Johansson, ma tean veel ühte asja, mida me siin USAs soovitame teha. On olemas inimesed, keda kutsutakse ehitusbioloogideks. Sa võid alustada nii, et küsid abi. Keegi tuleb sinu koju ja vaatab üksikasjalikult üle kogu juhtmestiku, et teha kindlaks, kas see on ohutu ega põhjusta sulle mingit häda. Igast juhtmeta telefonist tuleb lahti saada. Mina räägin vana hea juhtmega telefoniga. Minu arvuti on juhtmega. Ma ei kasuta wifi-ruuterit kogu selle tehnoloogiaga. Kõik arvutid, suured ekraanid ja monitorid, mis mu ümber on, on juhtmega. Minu hiir ja klaviatuur on ka juhtmega. Minu mobiiltelefon on suurema osa ajast välja lülitatud. 

Ja kui sa kasutad mobiiltelefoni, siis püüa lihtsalt saata sõnum või kuula oma kõneposti, võib-olla saad seda teha isegi tavatelefonilt. Aga kasuta mobiiltelefoni nii vähe kui võimalik. Ja loomulikult, kui sa pead mobiiltelefoni kasutama, siis ära pane seda vastu oma pead, kasuta valjuhääldit ning piira kõne aega, kuni sa saad rääkida juhtmega telefoniga.

Need on lihtsad asjad, mida sa saad teha. Ja veel üks asi, millest ma olen kogu aeg rääkinud, on tasakaalu loomine. Minnes tagasi selle juurde, millest enne rääkisin - kui oled kogu sellest tehnoloogiast ümbritsetud, siis on väga oluline minna välja loodusesse, mida minagi pärast seda intervjuud teen. Jah, ma lähen tööle tagasi, aga ma ka lähen ja kõnnin. Ühenda ennast sõna otseses mõttes maaga, pannes jalatallad vastu maad.

Ma võin teile ilma igasuguse kahtlusevarjuta öelda, et pärast 30 minutit, kui mu jalatallad on olnud kontaktis maapinnaga ja mul on olnud loomulik elektriline ühendus maaga, toimub tõeline transformatsioon. Sa tunned muutust oma kehas ja see kõik on positiivne.

Prof Johansson: Ma lisan veel, et elan täpselt samasugust elu nagu sina. Ja ma tahan veel öelda, et USAs asuvad maailma parimad maandamise eksperdid, näiteks Clint Ober. Ja on suurepärane kuulda ja mõelda sellele, mida iga inimene siin maailmas vajab: olla iga päev vähemalt pool tundi või mõned tunnid päevas kontaktis emakese Maaga. 

Ja jällegi, see on väljakutse nii poliitikutele kui ka kogu ühiskonnale, sest võib-olla me ei saa enam jätkata oma praegust eluviisi. Ma tean, et sa helistad New Yorgist ja rootslase jaoks on väga põnev minna New Yorki. See on fantastiline linn igas mõttes. Teil on botaanikaaiad, Brooklyni botaanikaaed. Ma võiksin palju rääkida sellest, miks need seal on ja kuidas need on ehitatud. Aga samas näed sa seal üüratuid pilvelõhkujaid, mis on büroosid täis. See on nii kaugel loodusest. See on võluv, aga ka veidi hirmutav. Ja siis sa mõtledki, et kas see on päriselt ka inimestele hea või teeb see neile halba.

Maailma Terviseorganisatsioon on öelnud, et terve inimene ei tähenda mitte ainult seda, et tal puuduvad haigused, vaid ka seda, et tema elukvaliteet on tipus. Iga inimene mõtestab elukvaliteeti muidugi erinevalt. Minu jaoks tähendab see ühte, kellegi teise jaoks midagi muud.

Kuid ma tunnen sageli, et inimesed on elukvaliteedi unarusse jätnud ja selle asemel teenivad lisadollarit või kahte ning nende elu näib olevat üks lõputu pingutus: hommik, töö, õhtu, hommik, töö, õhtu jne. Ja laupäeval lähevad nad šoppama. Küll ma tahaksin, et inimesed näeksid ka elu teisi külgi. See oleks neile väga kasulik.

Jonathan: Professor Johansson, tänan teid väga, et leidsite meie jaoks aega. Ja ma tänan meie kuulajaid, kes olid täna koos meiega. Kui te soovite selle saate koopiat ja kõiki teisi Alzheimeri tõve ja dementsuse konverentsi ettekandeid, siis lihtsalt klikkige end siin Alzheimer's and Dementia Summit'i lehele ja hankige endale ligipääs. Aitäh veel kord, et osalesite Alzheimeri tõve ja dementsuse konverentsil. Peatse kohtumiseni ja kõike head!

Viited: 
1. Terviseprobleemid tekivad kehtestatud kiirgusnormidest madalamate tasemete juures​

Artiklid samal teemal:

1. "Nähtamatu oht – tehnoloogiast tulenev kiirgus" 
2. TTÜ professor Hiie Hinrikus: "Eestlased on enda teadmata katsejänesed."
3. Aktiivsusmonitori pahupoolest ehk jälgi oma tervist, mitte aktiivsust!
4. TTÜ lektor Tarmo Koppel: “Elektromagnetväljade mõju on akumuleeruv”

 

Täielik levi - mobiiltelefonide tegelik hind from Kiirgusinfo on Vimeo.

Teemad

Tagid