Eestlannast adidase jalatsidisainer Maarika Karm vabanes lühinägelikkusest KSA Silmakeskuses

8. mai 2020

Üks põhjus, miks KSA Silmakeskuse meeskonnal alati silmad säravad, peitub äärmiselt huvitavates klientides. Eriliste tööde ja hobidega persoonid muudavad töö põnevaks! Seekordse artikli peategelane on eestlanna Maarika Karm, kes on ketsidisainer adidase tiimis Saksamaal.

Tutvusta lugejatele natuke oma tausta palun.
Olen Maarika, sündinud Tartus, kuid hetkel elan Saksamaal Nürnbergi linnas ning töötan adidases, Y-3 tiimis assistent-jalatsidisainerina (inglise keeles assistant footwear designer - ehk siis esimene positsioon, kus nö ilma kogemuseta alustatakse). Y-3 on koostöö adidase ja Jaapani moedisainer Yohji Yamamoto vahel, mis aastal 2002 raputas maailma oma uudsuses, tuues kokku kõrgmoe ja spordi.

Jalatsidisainis tegeleme kõigega alates uueks hooajaks inspiratsiooni leidmisest ja storytellingust kuni esimeste jalatsivisandite ja lõplike variantideni, mille põhjal tehases jalatsid valmistatakse. Lisaks sellele olen ma kaasa aidanud ja disaininud ka aksessuaare (kotte) erinevateks hooaegadeks.

Hobide osas võin välja tuua jooksmise. Olen hakanud rohkem jooksma ja õppinud seda nautima. Samuti meeldib mulle meeletult kokata, küpsetada ja sõpradega väljas söömas käia ning muidugi kõik, mida saab ise oma kätega teha - millegi õmblemine või niisama nokitsemine jne.

Sa õppisid Eesti Kunstiakadeemias nahakunsti, aksessuaari- ja köitedisaini. Millise pinnase õpingud Sulle tänaseks karjääriks andsid?
Mu õpitud eriala hõlmas nii raamatute erinevate köitmisviiside tutvustust, aga ka naha kui materjali tundma õppimist ja erinevaid projekte aksessuaari valdkonnast - käekotid, kindad, peakatted ja jalanõud.

Ma otseselt jalatsidisainile õpingute ajal ei spetsialiseerunud, kuid see hakkas mulle enim huvi pakkuma. Olen väga tänulik oma osakonnale, sest sain mitmeid võimalusi erinevates jalatsidisainile keskenduvates töötubades kaasa lüüa ning kindlasti suunas see mu valikuid, tekitades sügavamat huvi jalatsi-, eelkõige vabaaja jalatsidisaini maailma suunas.

Sul on väga äge ja teistsugune töökoht! Kui kerge või raske oli adidasesse tööle saada?
Raske öelda! Mu töökohale adidases eelnes kuue kuu pikkune praktika Statement tiimis jalatsidisainerina (Y-3 tiim on Statement tiimi üks osa, aga samas eraldi väike tiim). Sinna sain ma läbi adidase kodulehel oleva tööportaali kandideerides. Ma isegi ei tea, mitu kandidaati ühele kohale oli, terves Saksamaa peakontoris oli tol ajal eri tiimides koos minuga vaid kolm jalatsidisaineri praktikanti.

Pool aastat pärast praktikat saatsin ma oma vanale tiimile oma portfoolio küsides tagasisidet, ent ei saanud ühtegi vastust. Paar kuud hiljem võttis nende personaliosakond minuga ühendust ja uuris, et juhul, kui neil on midagi avanemas, kas ma oleks huvitatud jne. Niimoodi see läks ja siin ma olen.

Kuidas oli jalanõude disainimisel Su lühinägelikkus segavaks faktoriks?
Ma ei tundnud, et lühinägelikkus oleks segavaks faktoriks olnud tööd tehes, sest olen umbes 12-13 aastaselt peaaegu igapäevaselt kontaktläätsesid kandnud. Pigem oli lühinägelikkus probleemiks sportides, mu jaoks oli väga ebamugav jõusaalis lindil joostes prille kanda, ja reisides. Kontaktläätsede ja lisatarvikute ning prillide kaasa pakkimine ning üleüldse pidevalt prillide-läätsede vahetamine muutus tüütuks. Samuti hakkasid viimaste aastate jooksul silmad valutama ja/või kuivaks minema, sain aeg-ajalt silmapõletikke jne.

Oleme kuulnud, et mõned kliendid ootavad hästi kaua otsust teha laserprotseduur. Kuidas Sinuga lugu oli? Kas tegemist oli pikalt planeeritud sammuga või sündis otsus ruttu?
Esimest korda kuulsin ja mõtlesin sellele siis, kui mu sõbranna aastal 2015 silmaopil käis. Enne seda tundus laseroperatsioon väga hirmsa ettevõtmisena. Tema kogemus kummutas selle müüdi. Aga tol ajal käisin ma ülikoolis ja õhtuti tööl, mistõttu polnud õppimise ja töötamise kõrvalt ressursse ega aega protseduurile minna. Adidases 2019. aasta juunis tööle asudes sündis laserprotseduuri otsus ruttu.

Mille järgi valisid, kuhu laserprotseduurile minna? Saksamaal on ju ka mitmeid häid kliinikuid, ka meie enda laserid on Saksast pärit. Kas kaalusid ka seal mõnes silmakliinikus protseduuri tegemist või oli KSA Silmakeskus Sinu kindel soov?
Ma isegi ei tulnud selle peale, et võiksin Saksamaal oppi teha, see oli alates algusest Eestisse “puhkusele” tulekusse sisse arvestatud. Ma ei mäleta ka, et oleksin uurinud teisi võimalusi Eestis. Olin kuulnud ainult KSA'st ja kuna tagasiside oli väga positiivne, siis sündis otsus kiirelt. Tõuke andis vist teie Facebooki lehel olev mäng, mille käigus võis soodsama silmaopi võita. Kuigi ma ei panustanud võidule, oli see hea motivaator, et viimaks kirjutada ja aeg kontrolliks kokku leppida.

Mis on nüüd, kui silmad korras, Su elus teisiti? Kas tööd on kergem teha?
Elukvaliteet on meeeeeletult paranenud! Ma endiselt vahepeal hetkeks “unustan,” et näen oma silmadega. Ma armastan üle kõige reisimist ja lennukiga lendamist ning pärast oppi on need veel nauditavamaks muutunud. Enam ma ei pea mõtlema, et läätsed-prillid oleksid kindlasti kaasa pakitud jne. Eriti naudin nüüd ka päikeseprillide kandmist!

Kuidas oli protseduur? Kas vastas Su ootustele/hirmudele?
Laserprotseduur oli palju-palju lühem ja kergem kui kartsin! Kõige “hullem” osa oli protseduuri ukse taga paar minutit ootamine, sest siis ma veel ei teadnud, mida päriselt operatsioonist oodata. Aga kõik oli väga sujuv ja kuigi mäletan, et olin operatsiooni ajal väga pinges, polnud see kokkuvõttes üldse hirmus.

Kuidas paranemisprotsess läks? Kas ootasid hullemat või oli just hullem kui arvasid?
Taastumist kartsin väga, sest olen kuulnud, et see võib mõnel päeval päris valus olla. Oligi paar päeva valus, aga see polnud talumatu valu ja möödus ruttu. Kõige hullem taastumise päev langes mul täpselt aastavahetusse, mistõttu selle sõna otseses mõttes maha magasin, aga uude aastasse oli hea uue nägemisega minna! Mitu kuud pärast protseduuri ma ikka “unustasin” endiselt ära, et näen nüüd oma silmadega, mitte mul pole kontaktläätsed silmas!

Millest Sa nüüd järgmisena unistad? Kas mingid unistused on muutunud realistlikumaks ka pärast nägemise korda saamist?
Ma pelgan vette hüppamist ja vee all olemist ning alati kaasnes ranna ja ujumisega mõte, et äkki kukub lääts silmast - nüüd unistan, et saan sellest hirmust üle! Äkki saan kunagi ka surfamist proovida või sukelduda ja oma silmadega veealust maailma näha, see oleks tore.

Teemad

Tagid