Dr. Joseph Mercola arutleb vaktsiinidest

1. detsember 2016

"The minority is sometimes right; majority is always wrong" George Bernard Shaw


Ajakiri The Vaccine Reaction, mida annab välja MTÜ-na tegutsev Riiklik Vaktsiiniteabekeskus (NVIC), tõi hiljuti avalikkuse tähelepanu ette väga häiriva osa USA 21. sajandi raviseadusest (21st Century Cures Act), mis on kummalisel kombel jäänud laiemal üldsusel märkamata.

Nimetatud dokument, mis suruti kiiresti USA Kongressist läbi ja muudeti 2016. aasta detsembris seaduseks, lubab mööda vaadata nõudest võtta kõikidelt kliinilises katses osalejatelt kirjalik nõusolek, kui uurijad leiavad, et testitav meditsiiniline seade, ravim või vaktsiin avaldab patsiendi tervisele minimaalset riski või kui testitav toode on uurijate arvates katses osalejate parimates huvides. Seadus alandab ka FDA standardeid – ravimifirmad ei pea enam FDA-le enne ravimite ja vaktsiinide USA-s heakskiitmist ja müümist tõendit esitama.

Lühidalt öeldes võivad farmatseutilisi tooteid nagu vaktsiine testivad teadlased edaspidi inimeste peal eksperimenteerida ilma, et küsiksid neilt selleks eelnevalt luba. Teisisõnu on tegemist orjapidamisega – kui osalete kliinilises katses, võidakse teie peal testida ravimeid ja vaktsiine ilma, et te mõistaksite sellega kaasnevaid potentsiaalseid riske, mis tähendab, et teil pole võimalik ei sellega nõustuda ega sellest loobuda.

21. sajandi raviseadus ei nõua madala riskiga meditsiiniliste testide jaoks informeeritud nõusolekut
21. sajandi raviseaduse sektsioon 3024 viitab kliinilisteks uuringuteks informeeritud nõusolekust loobumisele või selle ümbersõnastamisele, täiendades mõningat sõnastust toidu, ravimite ja kosmeetikaseaduse sektsioonis 520(g)(3). Selle sektsiooni lõiku D täiendati pisut ja sealt eemaldati sõna „uurija”, kuid ülejäänu jäi samaks.

Sektsioon 3024(a), mis käsitleb meditsiiniseadmeid, räägib lühidalt sellest, et informeeritud nõusolekut on vaja siis, kui uurijad testivad kliinilises katses meditsiinilisi seadmeid, „välja arvatud juhul, kui kliiniline katse ei kujuta inimese tervisele rohkem kui minimaalset riski ja hõlmab sobivaid ettevaatusabinõusid, et kaitsta tema õigusi, ohutust ja heaolu”.

Sektsioon 3024(b), mis käsitleb ravimeid, sõnastab, et informeeritud nõusolek on vajalik, „välja arvatud juhtudel, kus see pole võimalik, see pole inimese parimates huvides või kliiniline katse ei kujuta inimese tervisele rohkem kui minimaalset riski ja hõlmab sobivaid ettevaatusabinõusid, et kaitsta tema õigusi, ohutust ja heaolu”.

Kuidas aga saab informeeritud nõusolek inimese parimate huvidega vastuollu minna, on küsimus, millele mina pole suutnud siiani veel vastust leida. Ma ei suuda ette kujutada situatsiooni, kus selline asi kehtiks, kuid nagu näha, usuvad meie riigipead, et leidub olukordi, mil te ei pea teadma, et osalete teaduslikus eksperimendis, mis võib teid või teie last kahjustada.

Valitsus tunnistab, et vaktsiinid on vältimatult ohtlikud
Vaktsiinide testimine on ajalooliselt alati hõlmanud rohkem kui minimaalset riski. Kusjuures nii USA Kongress kui ka Ülemkohus on öelnud, et valitsuse litsentsitud vaktsiinid on vältimatult ohtlikud. See on ka üks põhjuseid, miks Kongress annab vaktsiinitootjatele 1986. aastal vastu võetud riikliku laste vaktsiinivigastuste seadusega (National Childhood Vaccine Injury Act) vaktsiinidest põhjustatud vigastuste kohtuasjade kaitse ja vabastab nad vastutusest. See nn vaba pääse tähendab, et kui FDA litsentsitud riiklik vaktsiin põhjustab teie või teie lapse surma, ei saa te vaktsiinitootjat ega vaktsiini süstinud arsti selle eest tsiviilkohtusse anda. Kuna ravimifirmad ei vastuta absoluutselt oma toodetest põhjustatud kahju eest, luuakse igal aastal sadu uusi vaktsiine, millel on kaheldava väärtusega kasulikud omadused.

Samal ajal käib ravimitööstuses, meditsiinifirmades ja avalikes terviseasutustes ühtne riiklik tegevus selle nimel, et võtta vanematelt õigus oma laste eest otsustada. Kõigele lisaks näib 21. sajandi raviseadus sisaldavat kilomeetrilaiust möödahiilimisvõimalust ravimifirmadele, et nad saaksid oma tooteid inimeste peal testida ilma nende informeeritud nõusolekuta ja need tänu madalamatele litsentsimisstandarditele kiiresti turule tuua. See on ju täielik õudusunenägu!

Kui vaktsiinitootjatele on antud nende vaktsiinidest põhjustatud vigastuste ja surmade kohtuasjade suhtes immuunsus, peaks kahju korvama Riiklik Vaktsiinivigastuste Kompensatsiooniprogramm (VICP), mille lõi Kongress 1986. aastal riikliku laste vaktsiinivigastuste seaduse raames. Ent pärast 1986. aasta seadust on Ameerika Ühendriikide Tervishoiu- ja Teenindusministeerium ning Justiitsministeerium seda igal aastal pisut kärpinud ja muudatusi on tehtud ikka selles suunas, et kaitsta eelkõige vaktsiinitootjate huve.

Riiklik laste vaktsiinivigastuste seadus
Washingtonis asuv USA föderaalkohus, teise nimega Vaktsiinikohus, tegeleb vaktsiinivigastuste ja vaktsiinidest põhjustatud surmade vaidlustamisega. Kompensatsiooniprogramm VICP on süüvaba alternatiiv traditsioonilistele tsiviilkohtuasjadele ja see kehtestati 1986. aastal pärast avalikkuse tähelepanu köitnud kohtuasju, kui vaktsiinivigastustega laste vanemad kaebasid vaktsiinitootjad kohtusse.

Sel ajal said lapsevanemad veel vaktsiinitootjaid kohtusse anda, kui nende lastel tekkis riiklikest DPT (difteeria, läkaköha, teetanus) vaktsiinidest ajukahjustus, lapsed surid või jäid pärast suukaudse lastehalvatuse vaktsiini (OPV) halvatuks. Mitu 1970-ndatel ja 1980-ndate alguses vaktsiinitootjate vastu algatatud DPT vigastuse kohtuasja lõppesid mitme miljoni dollarilise kahjutasuga. Pärast taolisi juhtumeid ähvardasid vaktsiinitootjad peatada tol ajal kasutusel olnud lastevaktsiinide (DPT-, MMR- ja suukaudse lastehalvatuse vaktsiini) tootmise, kui tsiviilprotsessidel lubatakse jätkuda.

Terve mõistus oleks järeldanud – sellised kohtuasjad näitavad, et vaktsiinitootjad peavad ohutusstandardeid tõstma ja tootma vähem mürgiseid vaktsiine. Ent selle asemel andis Kongress tööstusele järele ja teatas, et USA vaktsiinivarusid tuleb kaitsta ning võttis vastu riikliku laste vaktsiinivigastuste seaduse, andes sellega vaktsiinitootjatele juriidilise kaitse, mida nad nõudsid. 

Selle tulemusel pole vaktsiinitootjatel mingit stiimulit toota võimalikult ohutuid vaktsiine, eriti kuna riik on teinud paljud lastevaktsiinid koolis käimiseks kohustuslikuks ja kaks vaktsiinivigastusega last kolmest ei saa VICP-lt kompensatsiooni.

Vaktsiinikohus ei kaitse vaktsiinivigastusega patsiente
Aastate jooksul on saanud üsna selgeks, et VICP ei toimi nii nagu Kongress seda kavatses või lapsevanematele lubas, et see toimib. Hiljuti avaldati ajakirjas The American Conservative vaktsiiniadvokaadi Robert Moxley artikkel, milles ta kirjutas järgmist.

… [VICP] kujundati töötajate kompensatsiooniprogrammide järgi. Sellest pidi saama nn süüst prii programm ... Mina kui üks esimesi vaktsiiniadvokaate tean, et see ei toiminud nii.

Praktiseerisin Riiklikus Laste Vaktsiinivigastuste Kompensatsiooniprogrammis pärast selle jõustumist üle 25 aasta ja olen isiklikult tegelenud enam kui 100 vaktsiinivigastuse juhtumiga. Olen näinud vigastatuid ja nende peresid jõhkralt alla surutamas.

Alates seaduse vastu võtmisest 1986. aastal on kogu protsess olnud kallutatud vaktsiinitööstuse poole. Poliitikategijad üle riigi ihaldavad kohustuslikku vaktsineerimist, mida farmaatsiatööstus rahastab. Seetõttu on oluline, et enne veelgi laiahaardelisema kohustusliku vaktsineerimisseaduse läbi surumist tunnistataks VICP puudujääke.

VICP loob klassikalise moraalse ohu, andes vaktsiinitööstusele immuunsuse ja kindlustades neid kaotuse vastu ... Vaktsiinitööstusest on saanud jõudsalt arenev hiiglane ... Selles ringlevad rahad põhjustavad aga vaktsiinivigastuste eitamist, mis omakorda toob kaasa ebaõiglaste otsuste tegemise.

VICP — bürokraatlik õudusunenägu, mis pakub vähe kaitset
Moxley väitel sõnastab riiklik laste vaktsiinivigastuste seadus, et kogu kompensatsiooniprotsess peaks võtma aega maksimaalselt 240 päeva ja kuna see on „süüst prii” programm, on see loodud kompenseerima patsiente nende silmnähtavate vigastuste eest – teisisõnu vigastused, mis näivad olevat seotud vaktsiiniga, isegi kui seda ei saa lõplikult tõestada.

Kongress lubas, et kompensatsiooni jagatakse „kiiresti, lihtsalt, kindlalt ja heldelt”, selleks et süstida avalikkusesse kindlustunnet laste vaktsineerimisprogrammi suhtes. Reaalsus on aga sootuks teine. Oma artiklis toob Moxley esile mitu tõsist VICP-ga seotud probleemi, sh järgmised:

  • advokaate on vähe, kuna programm ei kompenseeri eraadvokaadi tasusid; paljudel vaktsiinivigastustega patsientidel ei õnnestu hagi enne tähtaega sissegi anda, kuna nad ei suuda õigusnõustajale maksta;
  • protsess on erakordselt aeglane, keskmine juhtum jõuab lahenduseni enam kui 5 aasta pärast, mis pole ligilähedanegi Kongressi esialgsele prognoosile (240 päeva). Mõned juhtumid jäävad pärast hagi esitamist kuni kümneks aastaks ootele; kaks kolmandikku esitatud hagidest lükatakse tagasi; 
  • otsuseid ei saa kasutada teiste juhtumite pretsedentidena; Ameerika Ühendriikide Tervishoiu- ja Teenindusministeerium pole programmi avalikkusele reklaaminud, kuigi see oli ja on siiani nende seaduslik kohustus.


VICP kaitseb vaktsiinitootjate huve
Moxley jätkab saladusloori kergitamist: „Inkvisiitorliku vormi, millel pole ühtki tsiviilõigussüsteemi ettevaatusabinõud, eesmärk on kaitsta vaktsiinitööstuse saladusi. Menetluse käigus loodud protokoll on asjasse mittepuutuvate osapoolte eest varjatud. Tõepoolest, teave, mis pärast tavalist kohtuistungit oleks avalikult kättesaadav, ei näe kunagi päevavalgust pärast seda, kui see VICP-le esitatakse. Seega on ohutusküsimused mässitud saladuse loori alla.

Agentuuri tribunali ja avaliku tervisebürokraatia vahel on tekkinud sümbioosi riik, kirjutab Moxley. Need tütaragentuurid käsitlesid vigastatute peresid kui kriminaale, üritades valitsuse raha endale krabada. Vaktsiinikohus arenes kiiresti institutsionaalseks sõjategevuseks arstide ja teadlaste pihta, kes julgesid vaktsiini ortodokssuses kahelda ...

Näha võib oletust, millest ei räägita: vaktsiinist põhjustatud vigastuse tunnistamine tähendab avalikkuse vastuvõtu õõnestamist ja seetõttu nn karjaimmuunsuse ohustamist. Avalik terviseagenda on tribunali agenda ja ka Justiitsministeeriumi agenda ... Vaktsiiniprogramm kasutab Vaktsiinikohust, mis on avalikkusele serveeritult avaliku tervise teenistuses, kui foorumit, tõestamaks, et sellist asja nagu vaktsiinivigastus pole olemas. 

Vaktsiiniprogrammi moraalne oht on traditsiooniliste kontrollide kadumine ... Veelgi enam, kogu süsteem näitab, et vastutuse puudumine toob kaasa kõrgema riski. Kohustusliku vaktsineerimise pooldajad on hulljulged, kui ütlevad oma kolleegidele, et sellist asja nagu vaktsiinivigastus pole olemas. Seda väidet võib käsitleda kui potentsiaalset rünnakut Ameerika pere ning meditsiinilise valiku ja informeeritud nõusleku vastu. Me peame lõpetama avalikkuse tervise ära kasutamise selleks, et valitsuse ametnikud saaksid teha riigi kõige haavatavamate osade eest riski-kasuteguri arvestust, kui need otsused on ära ostetud väitega, et neil pole potentsiaalset negatiivset tagajärge.

Kes maksab vaktsiinivigastuste eest?
VICP kompenseerib vaktsiiniohvreid riigi usaldusfondist, mis kogub igalt süstitud vaktsiinilt 75  %-list lisamaksu. See tähendab, et mitte ainult ei saa ravimifirmad riigile müüdavatelt vaktsiinidelt tulu (kusjuures vaktsiinidelt, mida valitsus soovitab, riik maksab kinni ja mida realiseeritakse avalikes tervishoiuasutustes ja eraarstide kabinettides), vaid vaktsiinitootjad on vaktsiinidest põhjustatud vigastuste ja surmajuhtumite puhul juriidiliselt süüst puhtad ega pea maksma vigastatutele sentigi.

Täiskasvanud patsiendid ja lapsed, kellele vaktsiine antakse, võtavad kogu riski enda peale ja peavad ise maksma kahjude eest, mida valitsuse litsentsitud ja kohustuslikuks tehtud vaktsiinid neile põhjustavad. Paljud ameeriklased ei teagi, et vaktsiinikohus üldse eksisteerib, kuna DHHS ei reklaami vaktsiinivigastuste kompensatsiooniprogrammi olemasolu ja vähesed VICP kahjutasunõuded avalikustatakse, rääkimata siis nende laiemalt kuulutamisest. Tervishoiuametnike soov asja vaka all hoida on mõistetav.

Kui ameeriklasi rutiinselt informeeritaks VICP kaudu kohtusse antud vaktsiinivigastustest ja surmajuhtumitest, kasvaks mure vaktsiinide ohutuse pärast kahtlemata märkimisväärselt. Isegi ilma suurema avalikustamiseta kasvavad VICP kahjunõuded kiiresti. Nagu kirjutas 2015. aasta detsembris uuriv ajakirjanik Sharyl Attkisson:

Alates 2014. aasta jaanuarist on valitsuse kaotatud gripivaktsiini kohtuasjade arv kaheksa eelneva aastaga võrreldes enam kui kahekordistunud ... Samuti on tõusnud valitsuse kaotatud vaktsiinivigastuste kohtuasjade arv: pisut enam kui aastaga on kaotatud ligi 55  % hagidest.

Riiklik laste vaktsiinivigastuste seadus tuleks tühistada
Kahe aasta eest tegi Riiklik Vaktsiiniinfokeskus (NVIC) ettepaneku tühistada ravimifirmadele antud tsiviilvastutuse kaitse, mis neil 1986. aasta riikliku laste vaktsiinivigastuste seaduse kohaselt on, ja panna vaktsiinitootjad oma tegevuse eest vastutama. NVIC kaasasutaja ja president Barbara Loe Fisher kommenteeris seda järgmiselt:

1986. aasta riiklik laste vaktsiinivigastuste seadus on kahjulik ja nurjunud eksperiment, mis tuleks tühistada, et vaktsiinitootjad hakkaksid tsiviilkohtus oma toodete ohutuse eest vastutama. Selle Kongressi seaduse nime all loodud valitsuse vaktsiinivigastuste kompensatsiooniprogrammist on saanud ravimifirmade aktsionäride unelm ja lapsevanemate kõige hullem õudusunenägu.

Kaks aastat pärast seda avaldust pole midagi muutunud. VICP on parandamatult vigane. Suur osa kompensatsiooninõuetest, mida vaktsiinikohus täna välja maksab, pole isegi mitte lastevaktsiinidest (mida valitsus kohustab lastele manustama selleks, et päevahoius või koolis käia) põhjustatud eluaegsete vigastuste või surmade kompenseerimiseks, vaid neid antakse täiskasvanutele (sageli tervishoiutöötajatele), kes kannatavad gripivaktsiinist põhjustatud tõsiseid kõrvalmõjusid.

31. märtsil 2017 kogunesid Washingtonis „Revolution for Truth” nimeliseks protestiaktsiooniks vaktsiiniohutuse advokaadid, sh NVIC, Moms Across America, Organic Consumers Association, Focus for Health, Vaccine Injury Awareness Leaque ja muude tarbijarühmade esindajad, kes protestisid farmaatsia- ja keemiatööstuse ning valitsuse vahel valitseva liiga mugava suhte vastu. Nad esitasid pesident Trumpile nõudmise, et ta uuriks VICP-ga seotud probleeme ning looks vaktsiinide ohutuse jälgimiseks ja hindamiseks sõltumatu agentuuri.

Kohustuslikud vaktsiinid on ebaeetilised ja ohtlikud
Eelmisel aastal kirjutas Alliance for Natural Health USA tegevjuht Gretchen DuBeau: Kui tervishoiuametnikud kinnitavad meile, et pea kõik lapsed peaksid saama kõiki vaktsiine, võiks arvata, et läbi on viidud karmid ohutustestid, mis on korduvalt kinnitanud, et vaktsiinid, nende koostisosad ja süstimisskeem on täiesti ohutu. Kainestav tõde on aga, et see ohutustestimine on silmatorkavalt puudulik ja paljudel juhtudel polegi seda kunagi tehtud. 

Kuni neid erakordselt tõsiseid ohutusnõudeid adekvaatselt ei järgita, on ebaeetiline ja võimalik, et ka ohtlik lapsi sunniviisiliselt vaktsineerida. Võtame näiteks alumiiniumi, mida lisatakse vaktsiinidele alates 1930-ndatest, et keha immuunsüsteem aktiveerida. Alumiinium on hästi dokumenteeritud neurotoksiin, mis on seotud Alzheimeri tõvega, epilepsiaga, astmaga, hüperaktiivsusega ja Downi sündroomiga. Vaatamata ohtudele pole kunagi tehtud adekvaatseid kliinilisi uuringuid, mis kinnitaksid alumiiniumi ohutust vaktsiinides”.

Tõepoolest, just vaktsiinide ohutuse tõestusmaterjalide vähesus on see, mis paneb lapsevanemaid muretsema ja ühest või enamast vaktsiinist loobuma. Enamasti on selliste vanemate lastel tekkinud varasemalt vaktsineerimise järel tõsine vastureaktsioon või nad teavad kedagi, kes pärast vaktsineerimist krooniliselt haigestus. Selline kogemus on pannud neid vaktsiinide kohta omal käel uurima ja nad ei lase enda lapsi vaktsineerida ilma seejuures kõiki riske teadmata.

Ent selle asemel, et lapsevanemate ebakindluse hajutamiseks vajalikke metodoloogilisi teaduslikke uuringuid läbi viia, on vaktsiinitööstus valinud ühinemise meditsiinialaste kaubandusliitudega, mida rahastavad farmaatsiaettevõtted ja avalikud terviseasutused, ning pressivad Kongressilt välja kohustuslikke vaktsineerimisseadusi, mis välistavad vaktsiinidest loobumist. Ja miks ka mitte? Sunniviisiline vaktsineerimine tagab maksimaalse kasumi, sest kui juhtub, et nende vaktsiinid teevad rohkem kahju kui kasu, ei pea nad tagajärjedega tegelema.

Lisaks sellele, et siiani pole tehtud vaktsiinide pikaajalisi ohutusuuringud, mis arvestaksid samal päeval mitme vaktsiini süstimist, on veel üks ohutusküsimus, mis rutiinselt mati alla lükatakse – vaktsiinide tagasikutsumised. Ja pange tähele – kõikidest ravimitest kutsutakse just vaktsiine kõige enam tagasi!

GBI Researchi 2012. aasta aruandes teatasid eksperdid, et vaktsiinid „ei vastanud ohutusstandarditele”. Aastatel 2007 kuni 2010 kutsuti tagasi 14 vaktsiini ja seda järgmistel põhjustel:

  • tõsine vastureaktsioon;
  • märgistamisviga;
  • vigane kvaliteet (nõrgem toime, saasteainete leidumine, nt klaasosad);
  • tootmisdefektid.


Kokkusattumuse väide ei pea paika, kuna vaktsiinikahjustused muutuvad tavaliseks
Mida aeg edasi, seda rohkem vaktsiinivigastusi tekib ja ravimitööstuse väide, justkui oleks tegu kokkusattumusega, on järjest vähem usutav ja lausa absurdne. Täna võib vaktsiinivigastusi käsitleda nagu vähki – neid esineb juba nii palju, et enamik inimesi teab kedagi, kes on põdenud vaktsiinist põhjustatud tõsist kõrvalmõju. Kasvavat skeptitsismi soodustab ka statistika, mis paljastab õõvastavaid paralleele vaktsineerimismäära ja haiguste sagenemise vahel.

Uudistekanali WJTV12 News 2017. aasta jaanuari aruandes on kirjas, et Mississippis on USA kõrgeim vaktsineerimismäär. Lisaks esineb seal kõige rohkem autismi. Kokkusattumus? Keegi ei tea, kuid kuna seda ei saa tõestada, nõuavad vanemad endale juriidilist õigust ise otsustada, milliseid vaktsiine ja millal nende lapsed peaksid saama.

Sama stsenaarium esineb ka teistes osariikides. Kroonilisi haigusi ja puudeid, sh autismi, põdevate laste arv kasvab. Samuti kasvab laste ja täiskasvanute arv, kellel on olnud tõsine vastureaktsioon vaktsiinidele. Selle tulemusel on isiklik kokkupuude vastureaktsioonidega lisaks paljudele arstidele ka mitmel kuulsusel ja poliitikul.

Näiteks esines tuntud näitleja Robert De Niro hiljuti avalikkuse ees sõnavõtuga, kus ta kahtles vaktsiinide ohutuses ning mainis vaktsiinide ja autismi vahelist tõestatud seost – tema enda lapsel tekkis vaktsineerimise tagajärjel autism. Endine California senati sekretär Rick Rollens ja pensionile jäänud poliitik Dan Burton on kaks näidet isikutest, kes töötasid valitsuse heaks ja jagasid avalikult oma isiklikke kogemusi pereliikmetest, kellel oli tõsine vastureaktsioon vaktsiinile ja kes muutusid autistlikeks.

Isegi president Trump on viidanud oma avalikes sõnavõttudes potentsiaalsele lingile autismi ja vaktsineerimise vahel ning väljendanud kahtlust, kui ohutu see ühe vitsaga löömise vaktsiinipoliitika ikkagi on. Kõiki neid on tugevalt kritiseeritud selle eest, et nad üritasid tekitada vaktsiinide ohutuse teemal diskussiooni ja see näitab, et pole vahet, mis ametit sa pead, kui julged vaktsiinide ohutust küsimuse alla seada, naerdakse sind nagunii välja. Ent see trend ei saa igavesti jätkuda. Ühel hetkel kukub kokkusattumuse teooria kokku ja seda me praegu näemegi.

Paraku käivad paljud inimesed siiani kinnisilmi ringi ega huvitu teemast enne, kui see neid isiklikult ei puuduta. Viimased aastad on aga näidanud, et vaktsiinivigastuste arv üha kasvab ja see mõjutab järjest suuremat hulka inimesi. Ent siinkohal tekib põhjendatud küsimus – kui halvaks peab olukord minema, et vaktsiinide ohutuse teema ükskord ometi avalikkuse ette tiritaks ja teemaga tegelema hakataks?

Allikas:    mercola.com 

Film " Trace Amounts" , USA

<

Teemad

Tagid