Marju Mägi, 24 Tallinn

Unistus silmaoperatsioonist vabanemaks prillidest oli juba ammu. Paar aastat tagasi tegid mõned kursusekaaslased sellelaadse operatsiooni ning uurisin pisidetailideni, kuidas kõik toimus ja mida tehti. Teadsin, et ühel päeval teen selle ka ise läbi. Ühel päeval…

Hirm operatsiooni eest oli suur. Mõte, et keegi mu silmade kallale läheb, tundus liiga riskantne ning hirm, et äkki läheb midagi untsu ning ma ei näe üldse enam midagi kunagi, tekitasid värinaid. Võita tundus palju, kuid kaotada sama palju. Lisaks arvasin, et ei sobi operatsiooniks, sest põdesin tihti silmapõletikke. Olin lugenud päris palju materjale erinevate silmeoperatsioonide kohta ning kõik see tundus kohutav. Silmad on liialt kallis vara, et kergekäeliselt nende kallale kedagi lasta. Olles aga aktiivne tantsija, oli ikka ja jälle prillid ebamugavad ning läätsed tekitasid põletikulisi reaktsioone.

Ühel päeval kohtusin sõbranna sünnal ta õde, kes oli operatsiooni eelmine päev KSA-s läbi teinud. See andis mulle viimase tõuke. Mine nüüd! KSA Silmakeskus tundus ainukese valikuna. Olin ennist selle kvaliteedist palju positiivset kuulnud. Ja tuleb tunnistada, et mul ei tulnud pettuda. Ma ei ole Eestis paremat klienditeenindust kohanud!

Panin aja kinni ning minu meeldivaks üllatuseks olin igati paslik operatsiooniks. Uuringutel käies sain mõnusa sisemise enesekindluse. Sain aru, et operatsioon ei ole midagi nii hullu ning riskid on suhteliselt väikesed. Tänapäeva tehnika on imeline!

Samas ei julgenud kellelgi öelda, et seda tegema lähen, sest ei tahtnud seda asja nii suureks ajada. Sellega kasvaks enda hirm veel suuremaks ning kartsin, et tuttavad võivad hakata ümber veenma või hirmutama igasugu juttudega, kes midagi kuulnud-lugenud on. Pole mul seda vaja.

Operatsioonile läksin otse töölt, justkui muuseas. Hea oli end tegevuses hoida ning mitte sellele nii palju mõelda. Kohale jõudes oli enesetunne üllatavalt hea ning pabistamist suurt polnudki. Kodutöö enesekindluse osas oli olnud korralik. Operatsioon ise läks ladusalt. Korra tekkis esimese silma korrigeerimisel mikro-sekundiline paanika, et ei tea kuidas ikka läheb ning mõte, et teine silm tuleb ka veel teha, tundus igavikuline. Aga kui ma juba seal olin, siis tagasiteed enam ei olnud. Operatsioon sai läbi. Uhh…milline pinge langus. Terve operatsiooni aja olin pöidlaid nii tugevasti peos hoidnud, et sõrmelihased valutasid. Aga tunne oli super!

Järgmine päev üllatasin inimesi oma uudisega ning särasin kui pühade muna. Käisin mööda ilma ringi ja nakatasin teisi oma positiivsuse ja energiaga. "See oli üks mu õnnelikumaid päevi elus! Uue kvaliteetelu algus!"

Varem oli Marjul parem silm - 5,25 ja vasak - 5,00.