Liina Orle

Nüüd on see siis tehtud. Ma ootasin kogu aeg, millal tuleb hirm. Olen paar korda unes näinud, et teen silmad lahti ja ei näe midagi. Kraabin kätega silmi, aga need on lahti ja ei näe. Painav pimedus ja hirmuhigi.

Esimeses kontrollis käies küsisin umbes miljon küsimust, aga seda ei küsinud. Tellija materjal tunnistati kõlblikuks. Võtsin endale nädalakese mõtlemisaega ja panin end lõikusele kirja. Paari päeva hiljem käisin tablettidel ja silmatilkadel järel. Ja ikka ei küsinud. Eile õhtul oli kuidagi tühi olla. Nagu läheks pikale reisile ja ei tea, kas jõuan tagasi. Või kohale. Aga heas mõttes –see, mis ees ootas, oli huvitav ja uus ja pisut ärevaks tegev, aga mitte hirmutav.

Niisiis, ootasin seda kartust, aga seda ei tulnud. Isegi siis mitte, kui oma peas kummitanud küsimuse ära küsisin: kas mingi hetk on selline, kui ma ei näe? Jah, on. Algul on udune ja siis kustub valgus. Aga siis olin ma juba pikali ja tagasiteed ei olnud. Tegelikult ei olegi olnud – see otsus oli juba siis tehtud, kui aeg sai kirja pandud. või isegi veel varem – siis, kui ma läksin asja uurima.

Kui ma läksin oma esimesi kontaktläätsi ostma, oleksin peaaegu löönud arsti, kes üritas neid mulle silma panna. Ühega sai ta hakkama, teise panin ise. Ta oli tõesti kogenud arst, aga  minu refleksid olid tugevamad. Täna oli üks teine arst küünarnukkideni mu silmades. Välja arvatud lühike pimeduse hetk, siis kogu selle aja ma nägin ju, mida ta tegi. Uudishimu sai hirmust võitu. Kui ma seda kirjatükki alustasin, oli operatsioonist möödas ca kaks ja pool tundi. Sestap ehk pisut hüplev jutt. Aga tahtsin kirjutada kohe, et emotsioonid oleks värsked. nneks ei ole kirjutamiseks silmi vaja.

Omaette huvitav on käsikaudu kodus ringi toimetada. Ei, ma ei ole jumalast hüljatud! Mind toodi ilusti koju, tõsteti uksest sisse, üritati kõik kätte tuua, aga ma ei ole ju vigane! Ainult pime – natuke aega ;) kõik on nii tuttav, et käsikaudu saab hakkama nii tee keetmisega, riiete vahetamisega, vannitoa kasutamisega, millega iganes. Silmatilkade riputamiseks tuleb tõesti silmad lahti teha. Ja ei suutnud ju jätta esimesel võimalusel nautimata seda vaadet, mis mu aknast kaugele-kaugele avaneb! ;)

Isegi mu koer saab aru, et midagi on teistmoodi. Ta lamab minu kõrval, hästi lähedal, vaatab mulle küsiva pilguga otsa, siis tõuseb rahutult ja läheb oma nurka. Natukese aja pärast on ta tagasi ja kõik kordub.

Ma lugesin igasugustest komplikatsioonidest. Üks koledam kui teine. Tõenäosus nende esinemiseks on kordades madalam, kui sattuda autoõnnetusse. Kas peaks kartma? Ma ootasin seda päeva. Ma kujutasin endale ette, kuidas ma käin ilma prillideta ja näen kõike. Ma jalutasin väljas, lükkasin prillid pea peale ja kujutasin ette, kui selgelt ma näen neid puid ja pinke ja inimesi. isegi ettekujutuses oli see tunne hea. See number, mis operatsiooniruumi seina peal oli, oli oluliselt väiksem kui see seinakell, mida "totaalse muutumise" osalejad vaatavad ja mille peale nad wouw!!! karjuvad.

Aga see pisike number oli selgemast selgem. Isegi hoolimata sellest, et oleks võinud olla suhteliselt udune. Ja hoolimata sellest, et saarlasest arst üritas poole rohkem pakkuda ;) Ooo, homme viskame jälle nalja :) kohtasin sealt noort naist, kes oli tulnud esimesele konsultatsioonile. ta oli ärev ja tunnistas, et ta kardab isegi seda konsultatsiooni. Ma loodan, et ta saab oma hirmust üle ja et see ei takista tal tegemast endale sobivat otsust. Ma ei tea veel, mis on homme või nädala pärast, aga praegu…uus elu on alanud ja ma kavatsen seda nautida. Nagu loom :)

Käisin täna (tegelikult küll eile on see jutt kirjutatud, aga üles ei jõudnud) oma uusi silmi arstile näitamas. Nüüd on ka mu silmad ametlikult ilusaks tunnistatud

Tegelikult tahtsin natuke ka protseduurist endast kirjutada. just nimelt protseduurist, mitte operatsioonist. Tagantjärele tarkus on täppisteadus, aga tagantjärele tahaks, et mul oleks silmas olnud väike kaamera, mis oleks kogu seda protsessi filminud. Nagu film "olles john malkovich". Kõigepealt palju tarkusesõnu tablettide ja tilkade kohta – no ei ole võimalik, et see meelde jääb ;) Lihtsalt ootusärevus on nii suur :) moekas müts ja kittel ja loomulikult sinised sussid. Mis tegelikult koos saabastega nurka lendavad, sest palju mugavam on pingi peal joogapoosis pikutada. Kinni ei seota :)

Kogu protseduuri saadab üks roheline silm, millele tuleb silma sisse vaadata. Igasuguseid tilku voolab ojadena, kõik ei mahu silma ära ja vaigistavate tilkadega ei olda kitsid. Järgneb munade pihkuvõtmine – kuna ma ei näe, kuidas see käib, siis jääb üksikasjalik kirjeldus ära. Tunne on igatahes nagu…no mul on hea kujutlusvõime, aga ilmselt mitte nii hea. Edasi läheb huvitavaks. nüüd lõigatakse munal tipp ära. esimese silmaga ei taipa veel liiga palju, aga teist silma jälgin huviga. valge, pisut läbipaistev sült. Kõigepealt liigub midagi ja siis näen, kuidas see lapike pealt ära tõstetakse. Silmad pühitakse valge pintslikesega puhtaks. Siis tuleb laser ja punane valgus, mis kahvatub siniseks, jääb järjest väiksemaks ja siis kustub valgus. Lõhn on pehmelt öeldes paha – nagu kõrvetataks kanasulgi gaasitule peal ;) Süda lööb ja hirmus ei ole. Pimedas teravnevad kõik teised meeled.

Ahjaa, enne jäi mainimata, et teine silm on samal ajal kinni plaasterdatud. Nii et pimedus on pimedus. Natukese aja pärast tuleb pilt tagasi ja roheline silm jälgib jälle. Valge pintsel asub tööle – puhtus ennekõike. 10 minutit lebotamist ja valmis ta ongi! Ja maailm on selge. Isegi hoolimata sellest, et silmad on paksult vett (st igasuguseid silmatilkasid) täis. Valus ei ole. Isegi eriti ebameeldiv ei ole. Hambaarst on hullem. Isegi tuimestusega. Ja just siis kui asi hakkas huvitavaks minema, sai ta läbi. Kahju ei ole just õige sõna, aga inimesel ei ole rohkem kui kolm silma, millest ainult kaks on lõikamiseks kõlblikud :)

Ja nüüd ma vaatan oma koduaknast, kuidas naissaare kohal varblased lendavad...