Kas olete mõne lapse silmas hämaras toas või ka fotodel märganud valget või kollakat kuma?

Taolise kuma tekkel silmas võib tegemist olla Coats’i defektiga, mille puhul pole veresooned võrkkestas täielikult välja arenenud. Kuma võib olla ka märk retinoblastoomist (ravitav silmakasvaja lapseeas), Norrie sündroomist, mille puhul areneb võrkkest moondega, või amblüoopiast ehk laisa silma sündroomist. Hiljuti läbi viidud uuringu põhjal võib öelda, et taolist kuma esineb lausa ühel 80st lapsest.

Oluline on meeles pidada, et kuma ei pruugi tavapärases silmakontrollis või arstivisiidil avalduda. Seetõttu on oluline käia lapsega juba varasest east alates regulaarselt silmaarsti juures.

Tänane hommik oli meie silmakeskuses veidi eriline, kuna päeva esimene patsient oli praksise pesamuna Elvira.

Elvira Männiste on meie tubli optometrist, kes on töötanud KSA Silmakeskuses kaks aastat. Seni kandis ta tööl kontaktläätsesid ja kodus prille kaugele vaatamiseks. 22. oktoober 2009 sai valitud operatsiooni päevaks, kuna veel paar aastat tagasi ei olnud tema silmade refraktsioon stabiilne, kuid viimase aasta jooksul oli see püsivalt -2 dioptri juures. Laserprotseduuride edu pant on range valik, stabiilne refraktsioon, täpsed silmauuringud ja hoolikas planeerimine. Paar kuud tagasi olid kõik need tingimused täidetud ja olime valmis:).

Elvira oli kolmas inimene meie praksises, kellele on laserprotseduur on tehtud. Nüüd on seis 2:1 Epi-K protseduuride kasuks, kuigi kõigile neile kolmele oli võimalikud kõik KSAs pakutavad protseduurid. Operatsiooni meetodi ja aja on meie inimesed endale ise valinud.

Need, kes meie juures on käinud, teavad, et KSA Silmakeskuses on prillivaba poliitika. Klientidel tekiks palju lisaküsimusi, kui keegi jalutab meie personalist rõõmsalt okulaaridega ringi. Miks te soovitate inimestele operatsiooni, mida endale ei tee? Kas vastab tõele, et silmaarstid endale kunagi laserprotseduure ei lase teha? Jne, jne. Kui võtame inimesi tööle, räägime sellest teemast kohe. Nimelt kui optometristi- või arstikandidaat arvab, et tema maailmavaatega laserprotseduur kindlasti kokku ei lähe, on see spetsialist palju õnnelikum oma tööga prillipoes. Isiklikult tunnen mitut silmakirurgi ja kümnete kaupa laserkeskuste töötajaid, kes on ise edukalt protseduuri läbinud.

Kõige värvikam lugu on seotud Riia silmakirurg dr Feliks Lukinsiga. Feliks on oma peres neljandat põlvkonda arst ja tal oli kuus aastat tagasi suur soov teha oma isiklik laserkeskus. Feliks hankis sõprade abiga ilusad kliinikuruumid Riia kesklinnas, samuti laenas pangast nii palju kui anti, kuid sellest ei piisanud, et osta uus laser. Ta leidis mingi teadmata minevikuga Zeissi laseri Valgevenest. See seisis juba paar aastat Minskis riikliku silmakliiniku keldris ja keegi ei osanud öelda, kuidas see sinna oli sattunud ja kas see on üldse töökõlbulik. Igal juhul Feliks ostis selle ära ja lasi toimetada Riiga.

Nüüd oli aga uus probleem. Polnud ühtegi patsienti, samuti polnud Feliks ise ühtegi LASIK operatsiooni iseseisvalt teinud. Mida teha?

Noorel vihasel kirurgil tuli idee, et ta võiks ise olla klient nr 1 oma -5 silmadega. Nüüd tuli vaid leida kirurg, kes protseduuri edukalt läbi viiks. Kirurgi leidis Feliks Valgevenest: pensionile läinud vanem arst, kelle karjäär oli lõppenud aasta tagasi.

No nii, puzzle oli koos:

1. kahtlane laser, mille kohta ei saanud öelda, kas see töötab;

2. roostes, kuid abivalmis Valgevene silmakirurg;

3. patsient nr 1, Läti Vabariigi kodanik Feliks Lukins.

Igaljuhul protseduur toimus ja õhus olid vaid suured-suured küsimärgid. Kui patsient nr 1 tunni pärast silmad avas, tuli tema näole suur naeratus ja kostis VAU! Ülejäänu on ajalugu. Tekkinud oli uus, siiani väga edukas laserpraksis.

Eestis on samu näiteid. Nimelt Tartu Ülikooli silmakliiniku juhataja prof dr Pait Teesalu, kes ise on suurepärane arst ja silmakirurg, läbis LASIK protseduuri kolm aastat tagasi Londonis. See tehti laseriga Carl Zeiss Meditec MEL 80, mida kasutatakse ka dr Teesalu oma kliinikus ja KSA Silmakeskuses. Dr Teesalu patsiendikogemuse lugu on avaldatud ka ajakirja Cataract and Refractive Surgery 2009 . a augusti numbris.

Inimestel, kes on ise protseduuri läbinud, on palju kergem mõista tulevaste klientide mõttemaailma ja nende nõuannetel on kaalu. Ameeriklased ütlevad selliste asjade kohta: “Walk your Talk.”

KSAs käis täna jälle külalisi – nimelt hr Rolf Schwind, kes on KSA Silmakeskuses kasutatava mikrokeratoomi Carriazo-Pendular tootjafirma SCHWIND Eye-Tech Solutionsi tegevjuht ja ettevõtte omanik. Allpool kirjutab Ants täpsemalt.

Olen käinud Euroopa Katarakti ja Refraktiivkirurgia Seltsi ehk ESCRS aasta konverentsidel aastast 2001. See on suur üritus, kus nädal aega järjest kümnetes saalides samal ajal toimuvad loengud, seminarid ja praktikumid silmaarstidele, õdedele ja tehnikutele. Kuna Ameerikas on sissesõidureeglid võõramaalastele alates 2001. aasta 11. septembrist tehtud pisut ebameeldivamaks, siis sellest ajast on see Euroopa üritus kasvanud vast maailma suurimaks refraktiivkirurgia sündmuseks, kus saavad kokku tööstus ja arstid. ESRCS kongressi ajal toimub ka suur tehnoloogia demonstratsioon ja selle jooksul tehakse hulgaliselt diile.

Aastate jooksul näeb näitusel tööstuse poolel liikumas suht-koht samu nägusid. Aeg-ajalt muudavad nad firmasid, kuid tegevus on ikka sama. Ja nii tekibki hulgaliselt tutvusi, sidemeid ja sõprussuhteid üle maailma. Kuna refraktiivkirurgia maailm on väike, saab üsna pea paljude suurte firmade peamehi kutsuda eesnime pidi. 2008. aastal on mul juba raskusi paljude perekonnanimede meenutamisel. Kuid on olnud üks inimene, keda on kogu aeg nimetatud Mr Schwind. Olin kuulnud kellestki “mister Schwindist” juba aastal 2002, kuid esmakordselt õnnestus mul teda näha ja koos lõunat süüa 2008. märtsis Frankfurtis.

Kes on Mr Schwind? Räägitakse, et see inseneriharidusega ettevõtja valmistab lasereid hobi korras, et kuidagi oma vaba aega sisustada. Samas laserid, mis tema perefirma valmistab, kukuvad konkurentide meelehärmiks niisama hästi välja , kui Porschel autode tootmine. Mr Schwind ise naerab selle jutu peale südamest ja ütleb, et kuuleb seda esimest korda. Mina aga olen seda kuulnud vähemalt kümme korda, seitsme erineva inimese käest.

Räägitakse, et Mr Schwindi isa omas kontaktläätsepatenti, mille müüs ravimifirma Ciba Visonile üheksakümnendate aastate alguses maha ja teenis üle poole miljardi eurose varanduse. Sellest ajast saati tegelebki pereettevõte kõrgtehnoloogiliste laserseadmete valmistamisega. (Selle jutu peale Mr Schwind pead ei raputa, kuid ikkagi pakub see müüt talle palju lõbu.)

Räägitakse, et kord pühapäeva hommikul 2004. aastal helistas Mr Schwindile keegi hispaaniakeelne seltsimees ning kutsus külla ja tehingut tegema. Mr Schwind täpselt aru ei saanud, millest jutt käib, kuid viisaka ja hästi kasvatatud inimesena nõustus. Igaks juhuks suunas ta kõne edasi oma sekretärile, kes oskas hispaania keelt ning leppis siis hispaanlasega kohtumise kokku. Sekretär võttis kõne tagasi ja teatas, et helistas keegi Fidel ja see ootab neid külla homseks. Järgmisel päeval oligi hr Schwind Havannas ja tutvustas pooleteise tunni jooksul Fidel Castrole, mis masinatega laias laastus on tegemist. Pooleteise tunni pärast ütles Fidel, et võib juhtuda, et nad esitavad esimese tellimuse juba lähiajal. Siis on neil põhjust ka koos juua nagu sõbrad, kes nad täna õhtul kindlasti veel ei ole.

Mr Schwind jõudis hotellis õhtustada, kui saabus sõjaväevormis kuller ja ulatas talle ümbriku, milles oli kaheksateistkümne (!) lasersüsteemi ( 1tk. 5mln EEK ) tellimus Kuuba haiglatele. Järgmisel päeval kaisutas seltsimees Castro hr Schwindi ja mürises tõrrepõhjast: “Amiiiigo!” , seejärel võeti koos sõpruse kinnitamiseks pudel punast. Nüüd härra Schwind vaid naerab, noogutab ning mainib, et oleks vaid ka teistel sellist elegantset stiili, nagu seda oli härra Castrol.

Noil päevil viibib insener, ettevõtja ja firma president Rolf Schwind maailmaturneel, kuna üle maailma on majandus jahtunud ning firma uurib, kuidas tema klientidel läheb. Tema kinnitusel Euroopas protseduuride hulk vähenenud ei ole ja Saksamaal on 2008 .aastal isegi kasvutendents, kuna investeering silmadesse tundub olevat hetkel hea ja inflatsiooni kindel. Küll on aga tunda, et uusi investeeringuid arstide poolt on jäänud vähemaks. Seetõttu rändavad firmade presidendid maailmas ringi ja julgustavad silmakeskuseid uude tehnoloogiasse jätkuvalt panustama. Meile see igatahes meeldib, kuna annab võimaluse kohtuda huvitavate inimestega.

Kui uurisin, miks hr Schwind austas meid külaskäiguga Tallinnasse (on ju KSA vaid väike kliinik väiksel maal), ütles Rolf Schwind, et Saksamaal võib ühe käe sõrmedel lugeda keskused, mis teevad aastas rohkem kui 2500 protseduuri, ja seega pidime olema arvestatavad kliendid. Loomulikult ei saa KSA-d võrrelda nende suurimate kundedega (nt kliinik Jaapanis, mis töötab 24/7 ja teeb 16 000 protseduuri kuus), seal on tegemist hoopis teiste gabariitidega.

Minu kabinetis istudes ja vesteldes küsis Anu hr Schwindilt, millises suunas tehnoloogia liigub ja mis projektid neil käsil on. Mees naeratas ja ütles: “Now I cannot tell You anything, but after a few years You will see really something different.” Järelikult töö käib ja elu igavaks selles vallas ei muutu niipea!

Selline oli meie esmaspäev, 9. detsember KSA-s.

Kirjutas: Ants

PS. Alati tuleb külaliste jaoks mõelda ju ka vahva sotsiaalprogramm. Pakkusime hr Schwindile, et mis oleks, kui külastaksime Riigikogu ja teeks õhtusöögi Chedi restoranis. Söök ja teenindus olid suurepärased, kuid meile mõlemale meeldis Riigikogu ringkäik isegi rohkem. Meie külaline tunneb mitmeid saksa parlamentääre ja ütles, et sealne töö on kuiv ning inimesed kõrgid. Meie Riigikogu on väga sõbralik ja meenutab head klubi, kus inimesed suhtlevad vabalt ning teevad huvitavat tööd. Mulle tundus hr Toomas Tõniste tehtud ringkäik nii innustav, et lubasin endale uurida välja, millal need järgmised valimised on. Tõesti tore koht, toredad inimesed ja tähtsad küsimused , mida lahendada. Kui teil võimalust on, külastage kah Eesti Riigikogu … või laske end sinna valida

]]> http://www.ksa.ee/blog/2008/12/09/harra-schwind/feed/ 0 http://www.ksa.ee/blog/2008/11/24/raagi-inimesega/ http://www.ksa.ee/blog/2008/11/24/raagi-inimesega/#comments Sun, 23 Nov 2008 22:12:31 +0000 KSAblog http://www.ksa.ee/silmakeskusest/blogi/?p=285 Loe edasi...]]> Lisan ka paar rida meie kolmapäevasest üritusest. Anu kirjutas blogisse read “Esimene seminar- tehtud!”. Nii see on ja ei ole ka. Aastatel 2004-2005 korraldasime dr Krista Turmaniga Kadrioru Silmaarstides iga nädal pidevalt seminare, mis enamasti olid kõik “välja müüdud”. Tegemist ei olnud kommertsüritustega, vaid teavitasime eakaid inimesi ja perearste sellisest tõsisest silmahaigusest nagu glaukoom, mis võib hilinenud diagnoosi tõttu põhjustada ka tänapäeval arenenud riikidest pimedust. Kui avastada see varakult, saab meditsiin lihtsate võtetega käe ette panna, selleks tuleb vaid igal inimesel alates 40. eluaastast silmakontrollis käia.

Panime tähele, et meie töö muutus paari kuu möödudes huvitavamaks, kuna patsientidel oli kodutöö tehtud ja meie ravitulemused paranesid ning diskussioonid patsientidega muutusid sisukamaks.

Nüüd on aasta 2008 ja on möödunud ca 3 aastat viimasest seminaride seeriast. Kolmapäeval nägin kui huvitatud meie “LASIK seminari” osavõtjad olid teemast ja kui asjalikke küsimusi nad esitasid, siis õhtul mõõda Pirita teed koju sõites, olin kindel, et teeme selle asja nüüd regulaarseks. Hea tunde tekitas see üritus.

Kirjutas: Ants

]]> http://www.ksa.ee/blog/2008/11/21/totaalne-muutumine-ja-hooaeg/feed/ 1 http://www.ksa.ee/blog/2008/11/12/eelmise-nadala-kulalised-vol-1/ http://www.ksa.ee/blog/2008/11/12/eelmise-nadala-kulalised-vol-1/#comments Wed, 12 Nov 2008 16:21:04 +0000 KSA http://www.ksa.ee/silmakeskusest/blogi/?p=223 Loe edasi...]]> Eelmine nädal oli meil nagu lahtiste uste nädal Esimene külaline oli üks tore noor neiu Kristiina V. Noarootsi gümnaasiumist. Neil seal gümnaasiumis on nimelt selline lugu, et nad õpivad keskkooli jooksul kord nädalas psühholoogiat. Selle kursuse raames peavad nad igal aastal välja valima ühe ameti esindaja, temaga ühendust võtma, temaga intervjuu tegema ja koos pool tööpäeva veetma.

Kristiina valis kõigist võimalikest kohtadest välja meie silmakirurgi dr Ants Haaveli ja tuli meile KSAsse külla. Ta jälgis kuni lõunani, milles täpselt siis kirurgi (ja silmakliiniku) töö seisneb. Käis igal pool kaasas ja õppis ja uudistas ning sai isegi opisaalis laserprotseduuri kõrvalt vaadata. Viimase kohta ütles Kristiina: “Operatsioon hirmu nahka ei ajanud, väga huvitav oli. Ma mõtlesin selle enda jaoks enne palju raskemaks ja keerulisemaks. Mõtlesin, et see võtab rohkem aega. Aga kogu asi oli ainult 15 minutit ja möödas!” Igal juhul ükski uks Kristiina ees kinni ei jäänud ning loodame, et ta sai sellest päevast uusi mõtteid ja kogemusi.

Kui hiljem Kristiina käest küsisin, mis talle meie kliinikus kõige enam meeldis, ütles ta nii: “Väga sõbralikud on kõik inimesed, hästi mõnus suhtlemine on. Ma ei osanud enne midagi ette kujutada, aga et nii tore on, seda ka ei arvanud.”  Meil on hea meel, et Kristiinal oli tore päev! Selle meenutuseks  panen siia ka ühe pildi, mille enne äraminekut temast, dr Ants Haavelist ja optometrist Gustav Keskülast tegime.

Kirjutas: Anu

Kirjutas: Anu

Tegu on võrdlemisi noore ja aruka mehega, aga operatsiooni vältimise põhjus põhineb küll üsna umbmäärastel alustel. Osaliselt on tõsi, sest kui kerge miinus n-ö nulli lõigata, siis tulevad plussprillid tõepoolest kiiremini. Ent see kehtib ainult juhul, kui miinus on tõepoolest väike. Suurema miinuse puhul (no ütleme, alates miinus kahest) ei jõua silma loomulik vananemine miinust kompenseerida ning tulevikus tuleb kasutusele võtta hoopis kaks paari prille – ühed lugemiseks ja teised kaugele vaatamiseks. Nii on ta otsustanud prillikandja elu jätkata ning tulevikus kahtede prillidega šongleerima hakata.

Teine aspekt selle noormehe mures on seotud vanusega. KSAs nimelt ei tehta protseduure vanematele kui 40aastastele, sest nemad peavad hakkama lugemisprille kasutama nagunii. Aga kui olla nt 20-30aastane, jääb seda prillivaba aega enne 40. eluaastat (just siis hakkab tekkima lugemisprillide vajadus) järele ju veel 10-20 aastat. Just selles vanuses on inimesed tavaliselt kõige aktiivsemad, sportlikumad ning liikuvamad. Seega oleks see prillidest loobumiseks just kõige õigem aeg ning seda vabanemise tunnet osataks kõige rohkem nautida.

Kolmas põhjus, miks kõnealune noormees laserprotseduuri ei vali, on tingitud kuuldusest, et kui silm operatsiooni ajal liigub, võib laser silma jäädavalt kahjustada. Jah, tõepoolest – vanemate laseritega oli see tõenäoline küll. Ent tehnoloogia areneb pidevalt ning praegu on juba mitu aastat (ka KSAs ja kõigil meie konkurentidel) kasutusel sellised laserid, mille kiir jälgib pidevalt silma nägemistelge ning vähimagi kõrvalekalde korral katkestab töö. Nii ei saa silma liigutamise tõttu küll midagi tuksi minna. Selline uuendus on vajalik kasvõi sellekski, kui inimene peaks protseduuri ajal näiteks teadvuse kaotama vms. Kui muidu sõltuks laseri peatamine kirurgi kiirest reaktsioonist, siis nüüd suudab laser ise inimese seisundit jälgida.

Muide, viimasega seoses meenub mulle ka mu enda mõte enne protseduuri – et oh küll oleks mugav, kui silmi saaks lõigata üldnarkoosis. Jah, oleks mugav küll:) Aga põhjus, miks seda siiski ei saa, peitub selles, et teadvusekaotuse (ja ka une) ajal vajub silmamuna teise asendisse: silma eesmine osa liigub üles. Sellepärast on näiteks inimestel, kes magavad, silmad pilukil, silmast näha ainult silmavalge. Nii ei saa ju opereerida, kui kõige tähtsam osa silmast on peidus

Kui sulle meenub veel mingeid lugusid või hirme, miks keegi kardab silmaoperatsiooni teha, või mingeid linnalegende laseroperatsiooni kohta, oleks hästi tore, kui kirjutaksid need siiasamma kommentaaridesse. Esiteks oleks see põnev lugemine ja teiseks üritame neile ka õige pea vastata. Nii saate teiegi teada, kas juttudel ka mingi tõepõhi on.

Kirjutas: Anu

Esimene reegel vist on see, et tuleb lugeda õigeid raamatuid Ehk siis selliseid, mille mõtteid suudad mõnel õhtusel koosviibimisel sõpradele edasi anda. Õpime ju läbi kordamise. Iga koolilaps teab, et kui tahad, et luuletus pähe jääks, tuleb seda korduvalt lugeda ja rida-realt peast korrata. Mis võiks olla toredam kui sõpradega oma uut tarkust jagada?

Tegelikkus on aga hoopis teistsugune… Me ei jõua isegi nii kaugele, et õigeid raamatuid lugeda. Paljud teevad endale aeg-ajalt plaane – edaspidi loen kuus kaks raamatut, õpin kitarril kolm lugu selleks tähtajaks ja hakkan trennis käima…. eee … kaks korda nädalas Ja ometi, mõteteks need jäävadki. Ainult tublimad meist suudavad mingilgi määral enda seatud eesmärke täita.

Kuulsin kuskilt sellist mõtet: selleks et viitsitaks lugeda vajalikke raamatuid, õppida või midagi kirjutada, tuleb õppida tähele panema ja leppima selle tegevuse ajal tekkiva ebamugavustunde, väsimuse, igavustundega jne. Sellised tunded tekivad tekivad paljudel inimestel ning need on loomulikud ja normaalsed. Seega võime ka öelda, miks meie eesmärgid ei täitu – meie loomulike ja normaalsete tunnete tõttu. Inimene on mugav ja nõrk.

Kooliajast on meelest, et oma nõrkustest ülesaamiseks tuleb esimese sammuna hakata neid endale tunnistama. Teise sammuna tuleb neid ka teistele tunnistada ja edasi tuleb kõik juba loomulikult. Kui tunnistad endale, et raamatut lugedes hakkab sul igav, tunned end ebamugavalt, meenuvad triikimata pesuhunnik ja tolmurull nurgas. Tea, et see kõik on täiesti normaalne ja et sa üritad lihtsalt kõrvale hiilida. Need on loomulikud ja inimlikud reaktsioonid! Ma nüüd ei tea, kui palju see aitab, aga proovimist väärt on ehk siiski! Nii, tänasest hakkan raamatuid lugema.. ee… üks raamat kuus. Tean juba ette, et kindlasti valutab sellel hetkel pea, heliseb telefon, diivan on karvane ja ebamugav ning lisaks sellele kõigele teeb kass samal ajahetkel teises toas mingi sigaduse Tean ja tunnistan endale, et tegelikult on kõik see tingitud minu enda nõrkusest ja laiskusest. Ehk aitab see lõpuks end parandada?

Kirjutas: Triin