ksa:) blogi » Maailm ja mõnda

Arvuti vaatamise sündroom

KSA — Mon, 12 Jan 2009 19:13:18 +0000

Nn arvuti vaatamise sündroom ehk Computer Vision Syndrome (CVS) on paljudele igav päev arvutiga töötavatele inimestele tõsine probleem. Ameerikas kannatab arvuti vaatamise sündroomi all enam kui 70% iga päev arvutit kasutavatest ameeriklastest, on leidnud Ameerika Optomeetria Assotsiatsioon. Arvutist tingitud pinge silmades ei esine ainult täiskasvanutel, ka lapsed istuvad sageli nii koolis kui kodus pikki tunde arvuti taga. Eestis ei ole sellealast uuringut tehtud, kuid arvata võib, et arenenud internetiriigina ei ole olukord meil kuigivõrd erinev. Allpool sellest, millised on arvuti vaatamise sündroomi tunnused ning mida probleemi leevendamiseks ette võtta.

Millised on arvuti vaatamise sündroomi sümptomid?

Kui veedate päevas üle paari tunni arvuti taga, on teil tõenäoliselt esinenud ka vähemalt mõned järgmistest tunnustest:

peavalu,
fokuseerimisraskused,
kipitavad silmad,
väsinud silmad,
topeltnägemine,
ebaselge nägemine,
õla- ja kaelavalu.

Arvuti nägemise sündroomi põhjustab see, et meie silmad ja aju reageerivad trükitud tähtedele-sümbolitele teisiti kui arvutiekraanilt loetutele. Trükitud tähtedele pilku fokuseerida ei ole raske, sest tähed on selgete piirjoontega ja selgelt taustast eristuvad. Arvutiekraanil aga ei ole tähed reeglina sama hea kontrastiga ja selgepiirilised. Selle põhjuseks on asjaolu, et arvutiekraani sümbolid koosnevad pisikestest valguspunktidest (pikslitest), mis on keskelt teravamad ning äärtest hajusamad. Silmadel on seetõttu raske nendele teravustada ja fookust säilitada ning nad kipuvad jääma teatud poolikule teravusastmele, mille nimi on kohandumispunkt (Resting Point of Accommodation, RPA).

Arvutiteksti lugedes seavad silmad pidevalt end selle n-ö kohastumispunkti ja täieliku teravustamise vahel. Selline pidev muutumine ja silmalihaste pingutamine põhjustab silmalihaste väsimist ning pinget silmades arvuti kasutamise ajal ja pärast seda.

Mida ette võtta?

Et arvuti kasutamisest tingitud silmade pinget ja CVSi vähendada, võiksite esmalt arstiga rääkida. Nii saate teada, kas ja kui palju teie silmad CVSi kallal kannatavad. Kui probleem on olemas, soovitatakse tõenäoliselt kanda arvutikaitsega prille. Siiski on mõned näpunäited, millele ka ise saate tähelepanu pöörata.

1. Korralik valgustus. Väga tihti põhjustab pinges silmi liiga terav kõrvaline valgus, näiteks aknast sisse paistev päike ja eredad valgustid siseruumis. Arvutit kasutades peaks ümbritsev valgustus olema mahe ja ühtlane – umbes poole hämaram sellest, mida annavad enamik tänapäeva kontorite päevavalguslampe. Välise valguse eest saate põgeneda, tõmmates ette kardinad või rulood. Siseruumides saate ümbritsevat valgust mahendada, vähendades pirnide või päevavalguslambi torude arvu valgustites või asendades need vähema võimsusega. Kui vähegi võimalik, keerake monitor sellisesse asendisse, aken jääks selle suhtes küljele, mitte otse ette või taha.

3. Vähenda läikimist. Läikivad seinad, peenviimistlusega või kõrgläikelised pinnad ning arvutiekraani peegeldused põhjustavad samuti pinget silmades. Peaksite kasutama mati kuvariga arvutit ning kui võimalik, värvima läikivad helevalged seinad tumedamat tooni matiks. Vahel on abiks ka akende kinnikatmine, et valgus läikeid tekitama ei pääse. Kui kannate prille, paluge klaasidele panna peegeldumisvastane kaitse. See vähendab läikeid, sest ei lase peegelduval valgusel prilliklaasi läbida.

4. Kasuta kvaliteetset kuvarit. Kui sa seda seni ei ole teinud, vaheta vana CRT-kuvar (kineskoobiga) lameda LCD-kuvari vastu. Vanemad CRT-kuvarid on arvuti vaatamise sündroomi sagedased süüdlased, tänu mittepeegelduvale pinnale kurnavad LCD-kuvarid silmi vähem. CRT-kuvarite pilt väriseb alati veidi, mis silmade pinget veelgi suurendab. Värelus mõjub väsitavalt isegi siis, kui te seda ekraani vaadates ei taju. Eriti halvasti mõjuvad silmadele ekraanid, mille monitori nn refresh rate on vähem kui 75 Hz. Kui peate tingimata kasutama CRT-kuvarit (nt kujundajad), seadistage refresh rate nii kõrgeks kui võimalik.

Kui valite poes uut LCD-kuvarit, valige võimalikult kõrge resolutsiooniga ja väikese punktisammuga ekraan. Punktisamm tähendab kuvari punktide vahelist kaugust. MIda väiksem see on, seda selgem on tavaliselt pilt. Vali ekraan, mille punktisamm on kõige rohkem 0,28 mm. Samuti on nutikas valida võimalikult suur ekraan. Lauaarvuti ekraani diagonaal võiks olla vähemalt 19 tolli.

5. Säti ekraani heledust ja kontrastsust. Säti enda arvutiekraan umbes sama heledaks kui su töökeskkond. Prooviks vaata näiteks selle netilehekülje valget taust. Kui see mõjub valgusallikana, on see liiga hele. Kui see mõjub hallilt, on see liiga tume. Kontrastsus on mõttekas sättida võrdlemisi kõrgeks, et taust ja sümbolid selgelt eristuksid. Samuti pea silmad, et teksti suurus ja värv oleksid võimalikult mugavad. Arvutinägemise sündroomi ekspert dr James Sheedy soovitab, et kiri võiks olla kolm korda suurem kui kõige väiksem kiri, mida lugeda näed. Värvikombinatsioonidest soovitab ta musta teksti valgel taustal, või teisi tumedaid värve kontrastselt heledal taustal.

6. Pilguta sagedasti. Pilgutamine on arvutiga töötamisel väga oluline, sest see niisutab silmi ning väldib seega kuivust ja ärritust. Siiski pilgutavad arvutiga töötavad inimesed tavaliselt vähem kui muidu – uuringute väitel isegi viis korda harvemini. Liiga harva pilgutades aurustub silmi kattev pisarakile kergemini ja põhjustab kuiva silma sündroomi. Lisaks on õhk enamikes kontorihoonetes väga kuiv, mis pisarate aurustumist ja arvuti vaatamise sündroomi tekkeriski veelgi suurendab.

Abi võib saada niisutavatest silmatilkadest, aga pea nende valikul arstiga nõu. Osa tilkasid annab ainult näilise efekti, muutes silmad küll ilusaks ja valgeks, aga tehes seda veresoonte suuruse vähendamise arvelt, mis ei mõju silmadele hästi. Võid proovida ka sellist harjutust: iga 20 minuti tagant pilguta silmi kümme korda hästi aeglaselt, justkui jääksid magama. See harjutus niisutab silmi.

7. Treeni oma silmi. Arvuti vaatamise sündroomi üks põhjuseid on fokuseerimisraskused. Selle asemel et püsivalt ekraanile keskenduda, tõsta iga 20 minuti järel silmad ning vaata mõnd kauget objekti näiteks koridoris või aknast väljas. Kaugele vaatamine lõdvestab silmalihaseid ja leevendab väsimust. Lisaks võid proovida sellist ülesannet: vaata 10-15 sekundit mõnd kauget objekti, siis sama kaua mõnd lähedal asuvat objekti (nt pliiatsiotsa) ning seejärel uuesti kauget objekti. Korda seda 10 korda. Selle harjutuse abil vähendad silmade kalduvust püsivalt mingile kaugusele fokuseeruda. Sellist silmaspasmi kohtab arvutiga töötajatel sageli

8. Võta puhkepause. Et arvutist põhjustatud silmade ja kaela pingeid vältida, tee oma töös puhkepause. Paljud meist teevad ainult paar 15minutilist pausi päevas, ent õige oleks kogu päeva jooksul lühikesi viieminutilisi jalutuskäike teha. Tööviljakust sellised puhkepausid ei kahanda, sest andmete töötlemise kiirus kasvab nende tulemusel tunduvalt. Pausi ajal peaksid püsti tõusma, natuke ringi liikuma ning käsi, jalgu, selga ja õlgu ringutama. Võid spordilehekülgedelt otsida lühikesi harjutuste seeriaid, mida puhkepausi ajal teha soovitatakse, et vähendada pinget õlgades, kätes, kaelas ja seljas.

9. Kohanda töökeskkonda. Liiguta laualamp sellisesse asendisse, et selle valgus arvutiekraanilt ei peegelduks ega sulle silma ei paistaks. Kui pead pidevalt alla paberile ja üles ekraanile vaatama, on see silmadele eriti kurnav. Aseta trükitud materjalid dokumendihoidjaga monitori kõrvale ja valgusta need korralikult. Võib-olla pead selleks laualampi kasutama, kuid püüa seda teha nii, et see ekraanile ega silmadesse ei paistaks. Jälgi istudes enda rühti, ka see mõjutab pinget silmades. Sea enda tool ja ekraan mugavale kõrgusele. Arvutiekraan peaks olema 50-60 cm kaugusel silmadesdt ning ekraani keskpaik silmadest 10-15 kraadi võrra allpool.

10. Kaalu arvutikaitsega prillide soetamist. Igas optikapoes on saadaval arvutikaitsega prillid, mis vähendavad peegeldusi ning muudavad töö arvutiga mugavamaks. Neist saavad eriti palju kasu kontaktläätsekandjad, sest nende silmad muutuvad arvutiga töötades eriti kuivaks ning prillid võivad neile märkimisväärset leevendust tuua.

Mugandatud lehelt http://www.allaboutvision.com/cvs/computer_glasses.htm, kust leiad ka palju lisalugemist.

Tarkusetera aastavahetuseks:)

KSA — Thu, 01 Jan 2009 03:13:59 +0000

Moskva peanarkoloog Sergei Brjun soovitab aastavahetusel viina võtmise vahele kelgutada. “Inimesed peavad endale täpselt aru andma, et juues seltskonnas, ei tohi tundide viisi laua taga istuda. Peab liikuma, tegema aknaid lahti,” õpetab Brjun Venemaa juhtiva uudisteagentuuri Interfaksi vahendusel. “Tuleb laulda, minna tänavale, joosta, lasta kelguga mäest alla. Igasugune liikumine vähendab alkoholi hukutavat mõju.”

Tavaliselt sulgevad inimesed ennast uue aasta vastu võtmiseks kitsasse korterisse. “Suur pere. Külalised joovad, suitsetavad, söövad kõike läbisegi, muudavad oma mao prügimäeks,” kirjeldab Brjun oma kaasmaalaste aastavahetuse joomistavasid. “Niimoodi saavutatakse väga viletsa kvaliteediga joove.”

Kuid veelgi olulisem on teada, mida juua ja mida peale hammustada. Magusa või poolmagusa vahuveini joomine on kahjulik, sest alkoholi ei tohi magusaga segada. Tuleb juua kuiva vahuveini või brut‘i. “Mida vähem on alkoholis suhkurt, seda kergem on teda kanda,” selgitab Brjun.

Erinevaid jooke ei tohi segada, kuid tavaliselt tehakse vastupidi: alustatakse vahuveiniga, minnakse üle viinale ja seejärel “lakitakse” see üle mingi veiniga. Lõpuks leiab vanaemake kusagilt kapinurgast koduse likööri või “nalivka”. “Joomisel tuleb veres saavutada tunde järgi teatud alkoholi sisaldus, jääda kuni mingi hetkeni sellele tasemele pidama ja seejärel joomine lõpetada,” dikteerib Brjun.

Pealehammustamise suhtes kehtib mitmeid soovitusi. Kuid nendest kõige olulisem on sooja ja rasvase söögi tarvitamine. “See hoiab ära alkoholišoki,” kinnitab Brjun. Kindlasti ei tohi juua tühja kõhuga. Näljaselt juuakse raha kokku hoidmiseks ja alkoholišoki saamiseks, kuid võib esile kutsuda joobe pataloogilisei vorme: agressiivne käitumine, mälu kaotus. “Inimene ei mäleta enam, kellega, kus ja miks oli,” kirjeldab Brjun. “Sellepärast tuleb vähemalt tund või kaks enne laua taha istumist midagi süüa.”

Peale uueaasta joomingut soovitab Moskva peanarkoloog juua kefiiri ja süüa rammusat puljongit.

Pidage siis piiri!

KSA Silmakeskus soovib teile
imelist uut aastat!

5 ohtlikku vanasõna

KSA — Mon, 15 Dec 2008 12:59:35 +0000

Igas keeles on tohutu rivi kõiksugu vanasõnu, kõnekäände ja muidu toredaid väljendeid. Tihti pole teada, kust need pärit on ja millal tekkisid, aga ometi on nad siin ja vürtsitavad me keelepruuki iga päev. Kahjuks aga sunnivad paljud sellised kõnekäänud meile peale negatiivset mõttemalli. Inimesed ütlevaid neid sellise veendumusega, justkui oleks pikk ajalugu või lai levik need millalgi absoluutseks tõeks muutnud. See aga on sõgedalt ohtlik, sest sõnadel ja mõtetel on võlujõud, mis paneb neid meie elu muutma – ja seetõttu peame olema hoolikad, kui valime, mida välja ütleme.

KSA filosoofia järgi on maailm selline, milliseks igaüks ta iseendale mõtleb. Seepärast panime kokku nimekirja viiest kõnekäänust, mis meie meelest järgimiseks ei sobi.

1. Tibusid loetakse sügisel

Kõnekäänu mõte on selles, et osa tibusid sureb juba enne koorumist ja suureks kasvamist, seega pole mõtet mingeid järeldusi teha, enne kui kõigist tibudest on kanad saanud.

Päriselus tähendab see, et pole mõtet oma eesmärkide ja unistuste üle rõõmustada, enne kui need on saavutatud, sest see ei pruugi alati õnnestuda. Parem juba niisama istuda ja oodata, kuni kõik plaanid läbi kukuvad. Nagu sellest midagi tolku oleks! Kas poleks targem oma tibud üle lugeda ja neid hoolega toita-poputada?!

2. Parem karta kui kahetseda

Jah, muidugi! Kahetseda on palju parem kui üldse mitte proovida. Sest proovides võib ju haiget saada. Võib läbi kukkuda. Palju parem on lihtsalt istuda turvalises, aga tüütuks muutunud paigas, selle asemel et risk võtta ning oma unistustele lähemale astuda. Muutused on hirmsad ja ohtlikud. Muutuda võib ju terve elu, seega parem on paigal püsida. Sa tead, mis sul on, ja sellega sa lepid. Olgugi et praegune töökoht sakib täiega.

Sellised ütlused sisendavad hirmu muutuste ees. Aga teate, mis? Muutused on tegelikult head. Need on suisa suurepärased! Kui tahad paigal püsida, siis olgu, püsi. Aga kui sa tahad elust midagi paremat, pead selle ütluse endal peast heitma, julgelt muutustele vastu astuma ning endast parima andma.

3. Ära hõiska enne õhtut

See on vist kõige inetum asi, mida kellelegi öelda saab. Mulle on seda ka mitu korda öeldud, eriti paar päeva enne mu silmaoperatsiooni, kui rõõmustasin, et kohe-kohe prillidest lahti saan. Kõik justkui ootaksid, et midagi läheb halvasti ja kindlasti ei ole ma pärast õnnelik jne.

Aga kui me kunagi enne õhtut ei hõiska ja juba enne rõõmsalt lootusrikkad ei ole, kuidas midagi head siis üldse juhtuda saaks? Head mõtted sünnitavad häid tegusid ja häid ideid, nii et igal juhul tasub hõisata! Lootus ja usk on kõige mõjuvõimsamad emotsioonid üldse, seega tasub neid kasutada!

4. Parem varblane peos kui tuvi katusel

Olemegi lindude juures tagasi. Ja jällegi räägime riski vältimisest. Idee on selles, et kui sul üks lind juba käes on, pole mõtet rasvasemat püüdma hakata, sest nii võib esimene ka peost plehku panna ja jäävad ainult tühjad pihud. Aga teisest küljest – võib ka nii juhtuda, et saad tuvi kätte. Siis on sul tervelt kaks lindu. Aga sa ei tea seda enne, kui pole proovinud!

Nii juhtubki, et vireled hapuks läinud suhtes või igavaks muutunud töökohal ning mõtled, et okei – vähemalt midagigi. Samal ajal aga võiksid riskida ja püüda midagi enamat. Lõpuks võib sul olla ainult põnev lugu, mida teistele rääkida, aga mõnikord ongi maailmal vaja lihtsalt üht põnevat lugu! Ja tavaliselt tähendab põnev lugu ka seda, et oled saanud palju pagana häid kogemusi!

5. Ära hüppa vette tundmatus kohas

See tundub väga loogiline ja mõistlik soovitus. Kindlasti ei ole tark pea ees suvalisse veekogusse sisse karata, sest kunagi ei tea, mis tingimused sind seal ees ootavad. Probleem tekib lihtsalt sellest, et mis tingimused sind ees ootavad, ei saa kuidagi teada enne, kui pole vette hüpanud! Liiga sageli jäävad inimesed kinni analüüside ja kaalutluste võrku. Nad uurivad ja mõtlevad, puurivad ja juurdlevad ega tee lõpuks üldse mingit otsust, sest ei saa kunagi 100% kindel olla, mis neid ees ootab.

Näiteks minu parimad otsused on tehtud olukorras, kus ei olnud mahti asja pikalt kaaluda. Mu parimad reisielamused on pärit riikidest, kuhu lendasin lihtsalt kohale, tegemata enne ühtki broneeringut. Parimad peod on alati sellised, mida pole tundigi ette planeeritud. Oma nüüdse elukaaslasega tutvusin üritusel, kuhu mul polnud sugugi plaanis ilmuda. Ma küll piilusin üle kalda vette, aga ei näinud suurt midagi ja otsustasin, et okei, mis siis ikka. Mõnikord on vesi tundmatus kohas sini-sinine ja soe!

Kirjutas: Anu

Idee ja pildid:

http://www.cooltownstudios.com/images/chicken-egg.jpg

http://melissathinksoutloud.com

http://bluegreenie.blogspot.com/2008/05/home-sweet-home.html

PAHUPIDI MAAILM

KSA:)blog — Sat, 29 Nov 2008 14:57:58 +0000

Sõites kodupoole, küsib üsna tasasel häälel minu käest Triin, et mis ma sellest arvaksin, kui „saamise” maailmast saaks homme „andmise” maailm?

Pärast seda tekkis autos selline natukene veider vaikus. Hetkeks unustasin isegi gaasi vajutades käiku vahetamast. Triin paitab oma õhku visatud mõtet edasi. Mõtle, kui oleks nii, et kõikide inimeste eesmärk oleks maailmale midagi anda, mitte saada. Ehk kõik inimesed ei käiks tööl, et saada palk ja ära elada, vaid nad käiksid tööl, et teistele inimestele midagi anda. Siis lisab ta üsna ruttu oma mõtte otsa lause: „Tegelikult ei ole ma seda mõtet veel väga läbi mõelnud.” Tunnistan, et see läbimõtlematus annab autos hõljuvale mõttele võluväge juurde.

Mõte tundub tegelikult uskumatult lahe ja meil tekib üsna intentsiivne vestlus, kuidas see maailm reaalselt välja näeks. Kõigepealt tunnistame mõlemad, et sellise maailma toimimise alustala on kogu tänase ühiskonna väärtushinnangute ümber hindamine. Seejärel fantaseerime veel selle „lihtsa elu” toimingute üle. Pagar küpsetab saia ning annab kõik kuldpruuniks küpsenud ja hästi lõhnavad saiad-leivad inimestele, kes seda tahavad. Ka kingsepp annab oma äsja valminud kingadele veel viimase lihvi. Ja nii alates päiksetõusust päikseloojanguni välja. Kõik annavad kõigile. Siis küsin Triinult, et aga kas siis, kui sa annad, kas sa sel hetkel ootad ka midagi vastu? Ehk kui pagar annab kingsepale saia, kas kingsepp peab pagarile vastu andma mugavad sussid? Triin mõmiseb mõnusalt oma mõtte mahlas ja vastab siis, et see oleks ilmselt asjakohane, kuid mitte kohustuslik. Tunnistame seda mõlemad.

Küsin: „ Kas siis „andmise” maailm ei toimiks, kui kingsepp pagarile susse ei annaks? Võib juhtuda, et ta ei pea seda vajalikuks, kuna pagar ei ole oma vajadust saia järele valjusti väljendanud? Või toimib see andmise-andmise põhimõttel?” Triin tunnistab, et kui asi muutuks kohustuseks, kaotaks võluväge omav mõte igasuguse sisu. Annan oma nõusoleku noogutamisega. Siis lahkub Triin autost ja jätab mind hõljuva mõttega üksi.

Meie vestlusest on tänaseks möödas juba mitu suurepärast päeva. Küll aga ei ole see küsimus minust ühtegi sammu maha jäänud. Olen mõelnud, kuhu mahuvad „andmise” maailmas motivatsioon ja konkurents? Elu kaks edasiviivat jõudu. Jõuan järeldusele, et motivatsiooniks võiks antud kontekstis olla veel rohkem „anda”. Tänapäeva väärtushinnangutele toetudes on motivatsioon veel rohkem „saada”. Ilmselt toimub sama ka konkurentsiga. Küsimus on selles, et kellele sa „annad”, mitte kellelt sa „võtad”. Kui “saamise” maailma algne jõud oli vajadus, siis tänaseks on sellest vajadusest saanud haigus. Ehk oleks “andmise” maailma jõud emotsioon ja sellest saaks rahulikum elu.

Kõik justkui toimiks. Miks me siis ikka veel „saamise” maailmas elame?

Ma puudutaksin seda pahupidi maailma, kui mul see võimalus oleks.

Mairi

Kuidas saada tubliks? Lugemisest

KSA — Wed, 08 Oct 2008 08:32:17 +0000

Meil siin KSAs ükspäev arutasime, et peaks avama kontoris oma raamatukogu, nii palju raamatuid on kogunenud. Antsule meeldib neid reisidelt kaasa tuua ja samuti internetist tellida. Ma olen korduvalt mõelnud, et võtaks ja loeks. Isegi olen proovinud seda teha, aga ikka leian midagi toredamat ja huvitavamat. Seepärast tekkis mõte, et miks see nii on? Kas teistel on ka juhtunud, et tahad olla tark ja osav, isegi planeerid päeva mõne ennastarendava raamatu lugemise, kuid viilid ikkagi õigel ajahetkel kuidagi väga kavalalt kõrvale? Miks me ei suuda õppida, miks see tundub igav ja miks me meelsamini leiame muud tegevust, kuigi teame, et tegelikult ju tahaksime seda head raamatut lugeda?

Esimene reegel vist on see, et tuleb lugeda õigeid raamatuid Ehk siis selliseid, mille mõtteid suudad mõnel õhtusel koosviibimisel sõpradele edasi anda. Õpime ju läbi kordamise. Iga koolilaps teab, et kui tahad, et luuletus pähe jääks, tuleb seda korduvalt lugeda ja rida-realt peast korrata. Mis võiks olla toredam kui sõpradega oma uut tarkust jagada?

Tegelikkus on aga hoopis teistsugune… Me ei jõua isegi nii kaugele, et õigeid raamatuid lugeda. Paljud teevad endale aeg-ajalt plaane – edaspidi loen kuus kaks raamatut, õpin kitarril kolm lugu selleks tähtajaks ja hakkan trennis käima…. eee … kaks korda nädalas Ja ometi, mõteteks need jäävadki. Ainult tublimad meist suudavad mingilgi määral enda seatud eesmärke täita.

Kuulsin kuskilt sellist mõtet: selleks et viitsitaks lugeda vajalikke raamatuid, õppida või midagi kirjutada, tuleb õppida tähele panema ja leppima selle tegevuse ajal tekkiva ebamugavustunde, väsimuse, igavustundega jne. Sellised tunded tekivad tekivad paljudel inimestel ning need on loomulikud ja normaalsed. Seega võime ka öelda, miks meie eesmärgid ei täitu – meie loomulike ja normaalsete tunnete tõttu. Inimene on mugav ja nõrk.

Kooliajast on meelest, et oma nõrkustest ülesaamiseks tuleb esimese sammuna hakata neid endale tunnistama. Teise sammuna tuleb neid ka teistele tunnistada ja edasi tuleb kõik juba loomulikult. Kui tunnistad endale, et raamatut lugedes hakkab sul igav, tunned end ebamugavalt, meenuvad triikimata pesuhunnik ja tolmurull nurgas. Tea, et see kõik on täiesti normaalne ja et sa üritad lihtsalt kõrvale hiilida. Need on loomulikud ja inimlikud reaktsioonid! Ma nüüd ei tea, kui palju see aitab, aga proovimist väärt on ehk siiski! Nii, tänasest hakkan raamatuid lugema.. ee… üks raamat kuus. Tean juba ette, et kindlasti valutab sellel hetkel pea, heliseb telefon, diivan on karvane ja ebamugav ning lisaks sellele kõigele teeb kass samal ajahetkel teises toas mingi sigaduse Tean ja tunnistan endale, et tegelikult on kõik see tingitud minu enda nõrkusest ja laiskusest. Ehk aitab see lõpuks end parandada?

Kirjutas: Triin

Esimesed sõrmejäljed blogil

KSA — Wed, 24 Sep 2008 18:53:00 +0000

Võrratu sügis luusib juba meie majade vahel. Saabunud öö voolab majade vahele laiali. Ma jumaldan neid unelevaid tänavaid öises inimtühjas vaikuses. Nad peidaksid endas justkui rääkimata saladusi, elamata elusid, täitumata unistusi. Kõik on kuhugi peidetud – saladused varjudesse, elud ööpimedusse ja unistused helendavatesse tänavalampidesse. Aga nad on seal olemas. Astun õue. Sulgen silmad ja hingan sügavalt sisse. Kõigele lisaks on sellel mingi peen spetsiifiline aroom, mis koosneb arvatavasti tolmu, koltunud raamatute ja Prantsuse parfüümi tühja pudelikese lõhnadest. See on hingamist väärt Hetk!

Kas Elu tuleb võtta kui Hetke või Hetked joonistavadki Elu?

Kõikidel Hetkedel, mida me oma elukohvris kaasas kanname, on tegelikult ju oma pimesi äratuntav kõla ja sisu. Ühte hetke võib mahtuda palju, vahel natuke veel. Aga need käivad meiega kaasas, kuigi me harva mõtleme nendele. Mõni neist on püütud hetk, mõni liiglihtne hetk, mõni hoopis lavatagune hetk. Kõik kokku nad aga ongi Elu. Kas see siis tähendab, et Elu ongi Hetk?

Ma võtan selle tänase Hetke endaga kaasa.

Ma vaatan pisut ringi ja saan aru, et mitte kunagi ei muutu maailm nii täiuslikuks, et sinna ei saaks juurde panna midagi head ja ära võtta midagi halba. Tänasest alates hakkame jagama oma mõtteid, emotsioone ja tundeid kogu maailmaga. Kui me suudame oma mõtetega maailmale juurde panna ühe hea ja ära võtta ühe halva “midagi”, siis on meie eesmärk täidetud.

Veel ilma ühegi sõrmejäljeta blogist on saanud see Hetk. Ma peidan selle Hetke iseenda varju, mille on asfaldile joonistanud särav tänavalamp. See oli unistus, mis oli siiani täitmata. Ma jumaldan värsket õhku.

Kirjutas: Mairi