Paar päeva tagasi hakkasin opereerima üht lahedat kutti nimega Gena. Nagu ikka lobisesime opiruumis elust-olust, et atmosfäär oleks võimalikult mõnus ja kõik sujuks rahulikult.
Kui laser tööle hakkab, tahan, et inimene vaataks rahulikult ja tuimalt suurt punast tuld. Need, kes on kunagi saanud laskmise drilli, oskavad seda väga hästi. Ehkki omavahel öeldes ei olegi see enam nii tähtis, sest laseril on peal ka tracker, mis jälgib silma asendit 20 korda sekundis, ja laser laseb oma lasu ikka täpselt punkti, kuhu see on mõeldud … Aga ikkagi on parem, kui inimene vaatab otse. Alati ei tasu tehnikaimede peale lootma jääda.
Olgu. Jõudsime etappi, kus küsisin Genalt, kas ta on sõjaväes käinud ja püssi lasknud. Nagu 70% sellisele küsimusele vastavatest noormeestest ei olnud ka tema seda organisatsiooni külastanud. Vabastatud – tervislikel põhjustel.
Ütlesin talle, et meil on just praegu kõrvaltoas üks major, ning õnnitlesin teda, et kodumaal on jälle üks snaiper juures:) … No kus siis hakkas Gena käte-jalgadega sibama ning opilaualt minema nihverdama, lausudes: „Oot-oot, mees, oot-oot, mees – seda küll pole vaja…”
Ksa:) poliitika on, et omasid üles ei anna ja avalikult õigeid nimesid ei nimeta. Nii et riigikaitseorganid täiendagu ise oma süsteeme, et uuestisündinud kotkasilmad üles leida. Kuigi, patsifism on ka hea idee. Make love, not war!
Ants
NB! Patsiendi nimi muudetud.
Uued kommentaarid