Igas keeles on tohutu rivi kõiksugu vanasõnu, kõnekäände ja muidu toredaid väljendeid. Tihti pole teada, kust need pärit on ja millal tekkisid, aga ometi on nad siin ja vürtsitavad me keelepruuki iga päev. Kahjuks aga sunnivad paljud sellised kõnekäänud meile peale negatiivset mõttemalli. Inimesed ütlevaid neid sellise veendumusega, justkui oleks pikk ajalugu või lai levik need millalgi absoluutseks tõeks muutnud. See aga on sõgedalt ohtlik, sest sõnadel ja mõtetel on võlujõud, mis paneb neid meie elu muutma – ja seetõttu peame olema hoolikad, kui valime, mida välja ütleme.
KSA filosoofia järgi on maailm selline, milliseks igaüks ta iseendale mõtleb. Seepärast panime kokku nimekirja viiest kõnekäänust, mis meie meelest järgimiseks ei sobi.
1. Tibusid loetakse sügisel
Kõnekäänu mõte on selles, et osa tibusid sureb juba enne koorumist ja suureks kasvamist, seega pole mõtet mingeid järeldusi teha, enne kui kõigist tibudest on kanad saanud.
Päriselus tähendab see, et pole mõtet oma eesmärkide ja unistuste üle rõõmustada, enne kui need on saavutatud, sest see ei pruugi alati õnnestuda. Parem juba niisama istuda ja oodata, kuni kõik plaanid läbi kukuvad. Nagu sellest midagi tolku oleks! Kas poleks targem oma tibud üle lugeda ja neid hoolega toita-poputada?! Continue reading 5 ohtlikku vanasõna
Uued kommentaarid