Seda pealkirja kirjutades ei ole ma irooniline. Kuigi jõustruktuurid on meid, Eestis elavaid inimesi viimase poole aasta jooksul erilise hoole alla võtnud. Ei oskagi öelda, kas see on olnud hea või halb, igatahes jala käia ja pangaülekandeid teha saime sel suvel mullusest rohkem. Ei ole aidanud meid kuidagi ka see, et oleme oma kollektiivi võtnud ühe prominentsema liikluskasvataja silmatera Anu Vane[superemotions file="icon_lol.gif" title="Laughing Out Loud"].

Nüüd aga asja juurde. Nimelt on meie headeks klientideks olnud kümneid politseinikke või politseikooli kadette ja see seltskond paistab teiste patsientide seast positiivses võtmes silma. Nimelt see on lausa imetlusväärt, kuidas politseidrilli saanud inimesed suudavad end kokku võtta ja kontsentreeruda protseduuri ajal vastavalt arsti soovidele.

Kes on protseduuri läbinud, see teab, et midagi rasket seal ei ole, kuid paar momenti on suhteliselt ebameeldivad. Näiteks aeg-ajalt paiskub silma tugev valgus ja silma tilgutatakse ohtralt külma silmatilka; samal ajal palutakse olla rahulik ning vaadata OTSE. Mõnel patsiendil on tõesti raskusi, kuid kannatust varudes oleme kõigiga alati ilusasti hakkama saanud.

Politseinikud (ja sõjaväelased) on aga teiselt planeedilt. Tihti tekib kahtlus, kas need inimesed üldse protseduuri ajal elavad ja hingavad. Silm seisab paigal nagu naelutatult, nii et mul on ülilihtne laserprotseduuri kiiresti ja täpselt sooritada.

Märkasin seda fenomeni juba aasta tagasi ja algul mõtlesin, et sõjaväelased ja politseinikud on harjunud käsku täitma ning seetõttu on neid niivõrd lihtne ravida. Paar minu sõpra, kelle on edukad suured firmad, on mulle rääkinud, et palkavad samuti endisi politseinike, kuna neil on hea kalduvus oma ülesandeid edukalt täita. Niisiis arvasin, et distsipliin ja käsu täitmise oskus teevad minu elu siin nii lihtsaks.

Täna oli protseduuril üks ilus noor naine Maarja. Ma ei vaadanud tema ametit KSA ankeedil, aga protseduur läks nii libedalt, et pakkusin tema ametiks: luuraja, sõjaväelane või politseinik. Tegelikult tuli välja, et ta korraldab Tartus põllumajandust, kuid oli paar aastat kooli ajal käinud laskmistrennis ja seetõttu tundus ta mulle järjekordse Paikuse kooli vilistlasena, kes oli rahulik, lõdvestunud, liikumatu ja rõõmus. Tundub, et nüüd on see valem siis käes: nimelt laskmisharjutused muudavad meie elu KSAs veelgi kergemaks.

Seega kõik, kes protseduuridele tulema hakkavad, minge harjutama lasketiiru või MegaZone‘i[superemotions file="icon_twisted.gif" title="Evil and Twisted"]

Ants

P.S. Tegelikult ei ole see väga oluline, et inimene on protseduuri ajal liikumatu, kuna MEL 80 laseril on peal selline seade nagu tracker, mis korrigeerib laserkiire suunda silma asendi muutumise suhtes iga 6 millisekundi (1 millisekund = 1/1000 sekund) järel ja seetõttu laser “tulistab” oma lasu ikka sinna, kuhu see oli algselt planeeritud. Hea tracker on vajalik, kuna laser tulistab näiteks 15 sekundi jooksul 7300 lasku ning iga lasu asukoha silmal määrab ära nomogramm. Nomogramm ehitatakse ülesse silma digitaalsele kujutisele, mis võetakse teilt uuringute käigus.

P.P.S. Tegelikult on meil elu KSAs suhteliselt lihtne, sest paljud välismaalastest insenerid imestavad, kuidas kõik kliendid nii rahulikud on? Mida me neile küll sisse söödame? Koos päikeseprillide ja niisutustilkadega antakse kliendile kaasa tablett Xanaxit, kuid valdav enamus seda ei kasuta. Võib-olla on see, mis neid rahulikuks teeb, Maire soe naeratus registratuurilaua tagant või Kalevi kommid[superemotions file="icon_razz.gif" title="Razzberry"]