PAHUPIDI MAAILM

Sõites kodupoole, küsib üsna tasasel häälel minu käest Triin, et mis ma sellest arvaksin, kui „saamise” maailmast saaks homme „andmise” maailm?

Pärast seda tekkis autos selline natukene veider vaikus. Hetkeks unustasin isegi gaasi vajutades käiku vahetamast. Triin paitab oma õhku visatud mõtet edasi. Mõtle, kui oleks nii, et kõikide inimeste eesmärk oleks maailmale midagi anda, mitte saada. Ehk kõik inimesed ei käiks tööl, et saada palk ja ära elada, vaid nad käiksid tööl, et teistele inimestele midagi anda. Siis lisab ta üsna ruttu oma mõtte otsa lause: „Tegelikult ei ole ma seda mõtet veel väga läbi mõelnud.” Tunnistan, et see läbimõtlematus annab autos hõljuvale mõttele võluväge juurde.

Mõte tundub tegelikult uskumatult lahe ja meil tekib üsna intentsiivne vestlus, kuidas see maailm reaalselt välja näeks. Kõigepealt tunnistame mõlemad, et sellise maailma toimimise alustala on kogu tänase ühiskonna väärtushinnangute ümber hindamine. Seejärel fantaseerime veel selle „lihtsa elu” toimingute üle. Pagar küpsetab saia ning annab kõik kuldpruuniks küpsenud ja hästi lõhnavad saiad-leivad inimestele, kes seda tahavad. Ka kingsepp annab oma äsja valminud kingadele veel viimase lihvi. Ja nii alates päiksetõusust päikseloojanguni välja. Kõik annavad kõigile. Siis küsin Triinult, et aga kas siis, kui sa annad, kas sa sel hetkel ootad ka midagi vastu? Ehk kui pagar annab kingsepale saia, kas kingsepp peab pagarile vastu andma mugavad sussid? Triin mõmiseb mõnusalt oma mõtte mahlas ja vastab siis, et see oleks ilmselt asjakohane, kuid mitte kohustuslik. Tunnistame seda mõlemad.

Küsin: „ Kas siis „andmise” maailm ei toimiks, kui kingsepp pagarile susse ei annaks?  Võib juhtuda, et ta ei pea seda vajalikuks, kuna pagar ei ole oma vajadust saia järele valjusti väljendanud? Või toimib see andmise-andmise põhimõttel?” Triin tunnistab, et kui asi muutuks kohustuseks, kaotaks võluväge omav mõte igasuguse sisu. Annan oma nõusoleku noogutamisega. Siis lahkub Triin autost ja jätab mind hõljuva mõttega üksi.

Meie vestlusest on tänaseks möödas juba mitu suurepärast päeva. Küll aga ei ole see küsimus minust ühtegi sammu maha jäänud. Olen mõelnud, kuhu mahuvad „andmise” maailmas motivatsioon ja konkurents? Elu kaks edasiviivat jõudu. Jõuan järeldusele, et motivatsiooniks võiks antud kontekstis olla veel rohkem „anda”. Tänapäeva väärtushinnangutele toetudes on motivatsioon veel rohkem „saada”. Ilmselt toimub sama ka konkurentsiga. Küsimus on selles, et kellele sa „annad”, mitte kellelt sa „võtad”. Kui “saamise” maailma algne jõud oli vajadus, siis tänaseks on sellest vajadusest saanud haigus. Ehk oleks “andmise” maailma jõud emotsioon ja sellest saaks rahulikum elu.

Kõik justkui toimiks. Miks me siis ikka veel „saamise” maailmas elame?

Ma puudutaksin seda pahupidi maailma, kui mul see võimalus oleks.

Mairi