Meil siin KSAs ükspäev arutasime, et peaks avama kontoris oma raamatukogu, nii palju raamatuid on kogunenud. Antsule meeldib neid reisidelt kaasa tuua ja samuti internetist tellida. Ma olen korduvalt mõelnud, et võtaks ja loeks. Isegi olen proovinud seda teha, aga ikka leian midagi toredamat ja huvitavamat. Seepärast tekkis mõte, et miks see nii on? Kas teistel on ka juhtunud, et tahad olla tark ja osav, isegi planeerid päeva mõne ennastarendava raamatu lugemise, kuid viilid ikkagi õigel ajahetkel kuidagi väga kavalalt kõrvale? Miks me ei suuda õppida, miks see tundub igav ja miks me meelsamini leiame muud tegevust, kuigi teame, et tegelikult ju tahaksime seda head raamatut lugeda?
Esimene reegel vist on see, et tuleb lugeda õigeid raamatuid
Ehk siis selliseid, mille mõtteid suudad mõnel õhtusel koosviibimisel sõpradele edasi anda. Õpime ju läbi kordamise. Iga koolilaps teab, et kui tahad, et luuletus pähe jääks, tuleb seda korduvalt lugeda ja rida-realt peast korrata. Mis võiks olla toredam kui sõpradega oma uut tarkust jagada?
Tegelikkus on aga hoopis teistsugune… Me ei jõua isegi nii kaugele, et õigeid raamatuid lugeda. Paljud teevad endale aeg-ajalt plaane – edaspidi loen kuus kaks raamatut, õpin kitarril kolm lugu selleks tähtajaks ja hakkan trennis käima…. eee … kaks korda nädalas
Ja ometi, mõteteks need jäävadki. Ainult tublimad meist suudavad mingilgi määral enda seatud eesmärke täita.
Kuulsin kuskilt sellist mõtet: selleks et viitsitaks lugeda vajalikke raamatuid, õppida või midagi kirjutada, tuleb õppida tähele panema ja leppima selle tegevuse ajal tekkiva ebamugavustunde, väsimuse, igavustundega jne. Sellised tunded tekivad tekivad paljudel inimestel ning need on loomulikud ja normaalsed. Seega võime ka öelda, miks meie eesmärgid ei täitu – meie loomulike ja normaalsete tunnete tõttu. Inimene on mugav ja nõrk.
Kooliajast on meelest, et oma nõrkustest ülesaamiseks tuleb esimese sammuna hakata neid endale tunnistama. Teise sammuna tuleb neid ka teistele tunnistada ja edasi tuleb kõik juba loomulikult. Kui tunnistad endale, et raamatut lugedes hakkab sul igav, tunned end ebamugavalt, meenuvad triikimata pesuhunnik ja tolmurull nurgas. Tea, et see kõik on täiesti normaalne ja et sa üritad lihtsalt kõrvale hiilida. Need on loomulikud ja inimlikud reaktsioonid! Ma nüüd ei tea, kui palju see aitab, aga proovimist väärt on ehk siiski! Nii, tänasest hakkan raamatuid lugema.. ee… üks raamat kuus. Tean juba ette, et kindlasti valutab sellel hetkel pea, heliseb telefon, diivan on karvane ja ebamugav ning lisaks sellele kõigele teeb kass samal ajahetkel teises toas mingi sigaduse
Tean ja tunnistan endale, et tegelikult on kõik see tingitud minu enda nõrkusest ja laiskusest. Ehk aitab see lõpuks end parandada?
Kirjutas: Triin
Uued kommentaarid