Väga paljud prillikandjad tuttavad, kellega silmaoperatsioonist rääkinud olen, on öelnud, et nemad kardavad seda otsust vastu võtta. Kõige põhilisem hirm on kartus pimedaks jääda. Päriselus on aga nii, et laseroperatsiooni tagajärjel pimedaks jäämise tõenäosus on kaduvväike. Ma usun, et selle hirmu taga on teadmatus, mida laseroperatsioon endast päriselt kujutab. Püüangi nüüd seda natuke selgitada.
Et laseroperatsiooni olemusest aru saada, peab natuke rääkima, kuidas silm üldse töötab. Sisuliselt on silma ehitus sama nagu fotoaparaadil: valgus siseneb sarvkesta kaudu ning murdub selles nii, et valguskiired koonduvad konkreetsele punktile silmapõhjas. Samamoodi siseneb valgus fotoaparaati objektiivist ning koondub vana kooli fotokas filmile. Kui valguskiired sarvkestas valesti murduvad (või fotokas pilt valesti teravustatakse), ei saa kiired koonduda õigesse punkti, vaid teevad seda kas natuke ees- või tagapool seda. Seetõttu on pilt udune ja osa objekte, mida näeme, hägused.
Prillide või kontaktläätsede eesmärk on aidata valgusel koonduda just sellesse õigesse punkti silmas, mis tagaks selge nägemise. Kui prillid ja kontaktläätsed asuvad silmad väljaspool, siis laseroperatsiooniga luuakse selline abistav lääts silma sarvkesta sisse. Silma sarvkest on õhukene läbipaistev osa silma ees, millest kirurg operatsiooni ajal õhukese lapikese üht serva pidi lahti lõikab, selle eemale tõstab ning laseriga selle alla sarvkesta sisse vajaliku kujuga süvendi tekitab. Kui see tehtud, keeratakse sarvkestalapike uuesti oma kohale tagasi ning see liibub tihedalt ülejäänud sarvkestakoe külge. Kümne minutiga hakkavad lahtilõigatud koed taastuma ning paari nädalaga on silm juba sisuliselt terve (ehkki tugevate löökide vms sellise puhul tasub siiski olla ettevaatlik). Süvend, mis laseriga tekitatakse, jääb aga sarvkesta sisse alles ning aitab edaspidi valgusel koonduda õigesse kohta silmapõhjas. Nii võibki öelda, et laserprotseduur loob sarvkesta sisse justkui loodusliku prilliklaasi.
Miks pimedaks jäämine on väga vähetõenäoline, et seetõttu, et kogu operatsiooni käigus ei minda kordagi sügavamale silma sisse – terve protseduur toimub ainult sarvkesta pinnal. LASIK-operatsiooni puhul, mida eespool kirjeldasin, lõigatakse sarvkestast lahti lapike. Epi-K puhul ei tehta sedagi, vaid lükatakse silma sarvkesta kattev epiteelikiht õrnalt kõrvale ja laseriga kujundatakse sarvkesta pinda. Epi-K taastumisaeg on veidi pikem kui LASIKul (selge nägemine saabub viie-kuue päevaga, LASIKul näeb enamik juba opilaualt tõustes selgelt). Epi-K-ga protseduuriga saab korrigeerida väiksemaid miinuseid ning tavaliselt tehakse seda siis, kui sarvkest on LASIKu jaoks liiga õhuke või inimene harrastab sageli spordialasid, kus on suur oht, et silma tabavad löögid. Suurem osa operatsioone vähemalt KSAs tehakse siiski LASIK-meetodil ning maailmas tehakse kokku ligi miljon LASIK-operatsiooni aastas.
Loomulikult ei taha ma väita, et operatsioonil puudub tüsistuste või kõrvalnähtude oht. Mõnel patsiendil võivad tekkida kerged nägemishäired: sädelused, halod või topeltnägemine, mis võivad mõjutada nägemist pimedas. Isegi kui nägemistabeli järgi on nägemine korras, ei näe kõik patsiendid näiteks pimedas või udus pärast operatsiooni nii hästi kui enne ravi. Kui patsiendil on kuivad silmad, siis suure tõenäosusega muutub see probleem laserprotseduuriga tugevamaks ja tuleb kasutada kunstpisaraid. Lapike võib pärast operatsiooni paigalt nihkuda, lõikekohal võib tekkida põletik. Enamik neid probleeme aga on ette ennustatavad. Sellepärast kestavadki operatsioonieelsed uuringud nii kaua, et see risk miinimumini viia. Samuti on ääretult oluline, kuidas enda silmi pärast operatsiooni hooldada. Kui teha kõik, nagu ette nähtud, on probleemide tekkimine väga vähetõenäoline.
Käisin ka ise silmaoperatsioonil KSAs ning seepärast tean omast käest, mida enne operatsiooni mõtlesin ja kartsin ning kui kaua otsustamine aega võttis. Ja siis ma veel KSAs ei töötanud. Otsust oli keeruline teha, et ma ei teadnud laseroperatsioonist mitte midagi. Nüüd, olles asjaga rohkem kokku puutunud ja protseduuri ka ise läbi teinud, julgen küll öelda, et karta siin midagi ei ole. Vähemalt mina ei ole hetkekski kahetsenud, et selle tee ette võtsin
Kirjutas: Anu
Tere,
siiski, ma sooviksin teada, et kui peaks juhtuma see imeväike, imetilluke võimalus, et midagi läheb väga halvasti ja ma saan püsiva silmakahjustuse nt pimeduse, kas siis on mingi kindustus ja summa mille KSA mulle hüvitab? Tahaks teada, mis siis saab kui see imetilluke võimalus peaks siiski juhtuma…
Tere, Lola Mari!
See on keeruline küsimus. Kuna haigekassa silmade laserprotseduure ei rahasta ja see on 100% vabatahtlik otsus, siis mingit halva tulemuse vastu kindlustamist tegelikult ei toimu. Samamoodi ei kindlusta tegelikult keegi ju ka selle vastu, et nt pimesooleoperatsioonil õnnetus juhtub.
KSA praktikas ei ole õnneks ette tulnud, et midagi läheks väga halvasti. Ka kordusprotseduure (kui tulemus ei ole 100% patsiendi soovidele vastav) teeme alla 1%. Üritame eelnevate uuringutega kindlaks teha, et patsient sobiks protseduuriks ning piiripealseid juhtumeid me käsile ei võta. Nii anname enda poolt kõik, et midagi halba ei sünniks, aga ilmeksimatuks me end ometi pidada ei saa. Lõpuks mängivad siin rolli ju nii tehnika kui ka õnnetu või õnnelik juhus.
Kindlasti ei jäta KSA enda süül juhtunud apsaka käes kannatajat hätta, vaid üritame teha kõik, mis võimalik, et patsient paraneks. Kaasaegsete tehnikate ja tehnoloogiaga on kõikide põhjuste kombineeritud risk sarvkesta siirdamise vajaduseks ligikaudu üks 20 000 juhu kohta või vähem. Püsiva nägemiskaotuse tekkerisk on 1 : 1 000 000.
Täpsema vastuse saamiseks võid kirjutada mulle isiklikult anu.vane@ksa.ee, siis saame soovi korral lähemalt suhelda.
Parimate soovidega
Anu