Võrratu sügis luusib juba meie majade vahel. Saabunud öö voolab majade vahele laiali. Ma jumaldan neid unelevaid tänavaid öises inimtühjas vaikuses. Nad peidaksid endas justkui rääkimata saladusi, elamata elusid, täitumata unistusi. Kõik on kuhugi peidetud – saladused varjudesse, elud ööpimedusse ja unistused helendavatesse tänavalampidesse. Aga nad on seal olemas. Astun õue. Sulgen silmad ja hingan sügavalt sisse. Kõigele lisaks on sellel mingi peen spetsiifiline aroom, mis koosneb arvatavasti tolmu, koltunud raamatute ja Prantsuse parfüümi tühja pudelikese lõhnadest. See on hingamist väärt Hetk!
Kas Elu tuleb võtta kui Hetke või Hetked joonistavadki Elu?
Kõikidel Hetkedel, mida me oma elukohvris kaasas kanname, on tegelikult ju oma pimesi äratuntav kõla ja sisu. Ühte hetke võib mahtuda palju, vahel natuke veel. Aga need käivad meiega kaasas, kuigi me harva mõtleme nendele. Mõni neist on püütud hetk, mõni liiglihtne hetk, mõni hoopis lavatagune hetk. Kõik kokku nad aga ongi Elu. Kas see siis tähendab, et Elu ongi Hetk?
Ma võtan selle tänase Hetke endaga kaasa.
Ma vaatan pisut ringi ja saan aru, et mitte kunagi ei muutu maailm nii täiuslikuks, et sinna ei saaks juurde panna midagi head ja ära võtta midagi halba. Tänasest alates hakkame jagama oma mõtteid, emotsioone ja tundeid kogu maailmaga. Kui me suudame oma mõtetega maailmale juurde panna ühe hea ja ära võtta ühe halva “midagi”, siis on meie eesmärk täidetud.
Veel ilma ühegi sõrmejäljeta blogist on saanud see Hetk. Ma peidan selle Hetke iseenda varju, mille on asfaldile joonistanud särav tänavalamp. See oli unistus, mis oli siiani täitmata. Ma jumaldan värsket õhku.
Kirjutas: Mairi
Uued kommentaarid