Anneli Pärli, 33. a

Kirjutasin üles oma opipäeva sündmused. Siin siis minu jutustus:)
Anneli Pärli, 33. a

Olin juba mitu päeva enne oppi närvis, lugesin mitmeid artikleid ja foorumi postitusi kogemuste teemal. Valesti tegin, et lugesin. Sest mul oli opifirma KSA ja aparaat oli erinev. Paljud, kes netis kirjutasid, käisid Laservisioonis ja Silmalaseris, sealsed aparaadid olid veidi teised, inimesed olid erinevad ja seetõttu erinesid ka meie kogemused.

Minu opipäev algas sellega, et viisin lapsed hoidu ja läksin jalgsi üle tee KSAsse. Vihma sadas ja mul olid prillid ees. Prillid said märjaks ja mõtlesin, et kas see jääb minu viimseks päevaks prillidega?

Jõudsin kohale kl 13.00. Kohe tegeles minuga administraator, kes küsis mida ma juua soovin – pakkus kakaod rahustuseks või mahla. Siis viidi mind ühe kapi juurde, kus oli 20-30 paari päikeseprille, 100% UV-kiirguse kaitsega. Ootasin, et pakutakse hädapäraseid päikeseprille, mida kanda kuni silmade paranemiseni, kuid prillid olid trendikad ja ilusad. Valisin endale pruunikad suure klaasiga päikeseprillid, administraator arvas, et need sobivad kenasti. Kompliment komplimendiks. Ma tundsin suurt ärevust, kuid administraatori soe suhtumine ja loomulik käitumine tekitasid hea tunde.

Peagi astus mu juurde operatsiooniõde, kellel oli kaasas vöökott, kus olid sees ravimitepakid. Arvasin algul, et see kott on tema oma, aga tema ütles, et selles kotis on mulle kõik vajalik järgnevateks nädalateks (lisan juurde, et teistes firmades tuleb ise neid rohtusid apteeki ostma minna). Opiõde andis mulle lehe, kus oli kirjas kuidas tilkasid panna, kui palju ja milliseid tablette võtta. Tal oli kaasas tops, kus oli kohe võtmiseks 10 tabletti. Kuna olin ühe foorumi postitusest lugenud, et neid tablette peaks nagu närima, siis pelgasin rohuvõtmist – ma nimelt pole suurem asi tabletinärija. Õnneks tuli tablette neelata ja et see lihtsamalt läheks, sain valida, kas soovin mahla või vett. Tabletineelamine läks tänu mahlamaitsele lihtsalt. Tundsin suurt kergendust, sest ma olen juba lapsest peale pigem tabletioksendaja kui -neelaja. Oleks olnud väga piinlik, kui oleksin kohapeal oksendanud.

Ootasin veidi veel diivanil istudes ja ajakirja sirvides opiaega ja tuli arst. Kena heledapäine noor arst. Teadsin kodulehekülje järgi, et ta on 37-aastane ja õppinud lisaks Tartu Ülikoolile Londonis, Pariisis ja Tamperes. Arst tutvustas end ja viis mu viimast korda enne oppi silmade kontrolli. Arst rääkis maast ja ilmast, arvatavasti, et mu ärevust vähendada. Igatahes oli ta siiras ja tore inimene. Enne silmaopile minekut peabki olema selline rahustaja ja usaldusväärne inimene.

Peagi kutsus operatsiooniõde mu opitoa juurde, pani mulle kitli selga ja mütsi pähe ja juhatas sisse. Opituba meenutas kosmeetikakabinetti. Mahe valgus, pehme laud, kuhu heita, ja mõnus vaikus. Heitsin pikali lauale, seadsin õe abil end mugavasti sisse. Õde küsis, et kuidas tunned, et kas rahustit tahaksin. Seda ma siiski ei tahtnud. Kõigepealt pandi vasak silm kinni plaastriga, kuna alustati paremast silmast. Õde tilgutas mulle tuimestavaid tilkasid silma, olles eelnevalt mu silmaümbruse puhastanud. Arst tuli sisse ja rääkis, mida ta tegema hakkab. Kõigepealt tuimestas mu silma veelkord ja siis pani klambri. Klambripanemine ei olnud üldse ebameeldiv. Pigem oli selline tunne, et keegi libistab sõrmuse sõrme. Siis arst lasi külma vett silmale, aga seda ma ka ei tundnud, arst rääkis mida teab, sellepärast teadsin mida tehakse:) Siis lasi arst mul väikses lapp-pintsliga üle silma. See oli naljakas, nagu vaataksin läbi klaasi ja keegi hoiab teisel pool pintslit klaasi peal. Arst hakkas rõngast panema, mis oli vajalik LASIK-protseduuri jaoks. Kuid mitmeminutilise proovimise järel tuli välja, et rõngast ei saa peale, kuna mu silmamõõt ei anna nii palju välja, et rõngast panna. Arst ütles, et mulle sobib Epi-K-protseduur, et LASIKut nad teha ei saa. Ja et kahe lapsega kodus olles võib mul paranemine keeruliseks minna. Ma mõtlesin veidi ja küsisin, kas ma helistada saaksin. Helistasin mehele ja lapsehoidjale, et küsida järgnevate päevade kohta. Kõik klappis ja ma võisin lasta endale teise opi teha. Kuigi minu opiaeg oli juba möödas, võttis arst mu uuesti ette. Vabandati järgmise patsiendi ees ja ma läksin uuesti pikali.

Oh kui lihtne kõik järgnev oli. Klamber pandi silmale, samad tuimestusprotseduurid, siis pandi laser silma kohale. Laser alutas tööd. Õde luges 20, 40, 60, 80 ja kõik. 5 sekundit punast valgust, ei mingit tunnet ja oligi kõik. Milline kergendus. Pabistasin täiesti ilmaasjata. Sama tehti teise silmaga ja 7-8 minuti pärast oli kõik valmis. Siis lamasin veel külmakompressiga mõned minutid ja olingi valmis.

Istusin mõned minutid veel ees diivanil, jõin kakaod ja sõin kommi:) Olin väga-väga rahul, sest juba diivanil istudes nägin telekat ilma prillideta. See oli suurepärane tunne!!!

Paranemine ei olnud midagi rasket, kolmandal päeval oli nägemine udune, kuid mingeid valusid ja ebamugavust ma tundma ei pidanud. Silmaopp oli minu jaoks nii lihtne, et kahetsesin, et varem seda ette ei võtnud. Kuid nüüd olen väga rahul, et ei pea enam prille otsima ja ujulas lapsi taga otsima, kuna prillid on udused:)

Suur tänu KSAle operatsiooni eest – maailm on hoopis teine peale silmaoppi! Kui ma pärast oppi viiendal päeval jalutama läksin, siis ma ei suutnud imestada, et aias tammepuudel on lehed:) Enne minu jaoks puudel lehti ei olnud, sest minu üks silm oli suure miinusega ja ma ei saanud normaalseid prille kanda, kuna silmad olid erinevad. Neid asju, mille üle imestada, oli veelgi, nii et olen KSAle väga tänulik uue nägemise eest.